Täna jõustunud aktid

(1)

Komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2022/126 (2) on sätestatud eeskirjad, milles käsitletakse heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste (HPK) 1. standardi kohast suhtarvu. Selle standardiga nõutakse püsirohumaa säilitamist, võttes aluseks püsirohumaa ja põllumajandusmaa suhtarvu, mida võrreldakse võrdlusaastaga 2018. Kui püsirohumaa ja põllumajandusmaa suhtarv on võrreldes võrdlusaastaga 2018 vähenenud rohkem kui 5 %, kehtestab asjaomane liikmesriik mõnele või kõigile põllumajandustootjatele, kelle käsutuses on maa, mis muudeti püsirohumaast muuks otstarbeks kasutatavaks maaks, kohustuse muuta maa taas püsirohumaaks.

(2)

Osades liikmesriikides on toimunud põllumajandussüsteemi struktuurimuutused, mis tulenesid eelkõige kariloomade arvu ja karjakasvatusega tegelevate põllumajandustootjate arvu vähenemisest. Selle tulemusena on vähenenud vajadus loomasööda järele ning põllumajandustootjad on suunanud oma tootmise rohumaade harimiselt ja kõrrelisi söödataimede kasvatamiselt muudele kui kariloomade söödaks vajalikele põllukultuuridele. Seal, kus on tehtud sellised valikud, on põllumajandustootjatel üha keerulisem täita püsirohumaa rajamise või taastamise kohustust, jäädes samal ajal majanduslikult elujõuliseks. Kuna üleminek karjakasvatuselt põllupidamisele, et kasvatada muid kui kariloomade söötmiseks vajalikke põllukultuure, on toimunud pärast 2018. aastat, võisid sellest tulenevad struktuurimuutused põllumajandussüsteemis (ja sellega seotud raskused) ilmneda täielikult alles hiljuti.

(3)

Selleks et tagada võrdsed tingimused liikmesriikidele, keda sellised struktuursed muutused mõjutavad, peaks liikmesriikidel olema võimalus kohandada programmitöö perioodil 2023–2027 üks kord võrdlussuhtarvu, et võtta arvesse püsirohumaa pindala vähenemist nende põllumajandussüsteemi struktuurimuutuste tõttu, mis on toimunud alates 2019. aastast. Tagamaks, et selline kohandamine on proportsionaalne ja kooskõlas HPK 1. standardi peamise eesmärgiga, peaks kohandamine piirduma püsirohumaa pindala muutustega, mis on tingitud asjaomase liikmesriigi põllumajandussüsteemi struktuurimuutustest. Selleks et tagada järjekindlus põllumajandussüsteemi struktuurimuutuste ja püsirohumaa pindala vähendamise hindamisel, peaksid liikmesriigid tuginema oma hinnangutes kõige uuematele kättesaadavatele andmetele. Nad peaksid võtma oma hindamiste aluseks viis järjestikust aastat, millest kõige varasem on 2019. aasta.

(4)

Kuigi püsirohumaa võrdlus- ja aastased suhtarvud määratakse kindlaks deklareeritud püsirohumaade pindalade põhjal, näitavad kogemused, et esineb püsirohumaid, mida ei ole asjaomasel aastal otsetoetuste saamiseks deklareeritud ning mis on registreeritud põllumajandusmaana Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2116 (3) artikli 68 kohaselt loodud maatükkide identifitseerimise süsteemis. Need deklareerimata püsirohumaad aitavad samas kaasa süsinikuvaru säilitamisele, mis on HPK 1. standardi peamine eesmärk. Pidades silmas HPK 1. standardi rakendamise proportsionaalsust, eelkõige seoses kohustusega muuta alad püsirohumaaks või rajada püsirohumaid, peaks liikmesriikidel olema lubatud otsustada, et need kohustused kehtestatakse põllumajandusettevõtte tasandil ainult niivõrd, kuivõrd vajadus muuta maa asjaomasel aastal püsirohumaaks või rajada püsirohumaad ületab maatükkide identifitseerimise süsteemis põllumajandusmaana registreeritud, kuid samal aastal otsetoetusteks deklareerimata püsirohumaa pindala. Nõuetekohase kvantifitseerimise tagamiseks tuleks arvesse võtta ainult deklareerimata püsirohumaid, mis on maatükkide identifitseerimise süsteemis põllumajandusmaana registreeritud.

(5)

Kui põllumajandustootjad on likvideerinud söötis alad, et toota põllukultuure, võib kogu põllumajandusmaa pindala suureneda, mis võib kaasa tuua püsirohumaa aastase suhtarvu vähenemise suuremas ulatuses, kui on lubatud määruse (EL) 2021/2115 III lisas sätestatud HPK 1. standardi kohaselt. Kuna selline vähenemine ei tulene püsirohumaade kasutusele võtmisest muuks otstarbeks, vaid kogu põllumajandusmaa suurenemisest, peaks liikmesriikidel olema lubatud kehtestada põllumajandusettevõtte tasandil püsirohumaaks muutmise või püsirohumaa rajamise kohustus üksnes sellises ulatuses, kui püsirohumaa suhtarvu vähenemine asjaomasel aastal enam kui 5 % võrra HPK 1. standardi rakendamise tasemel ei ole tingitud kogu põllumajandusmaa suurenemisest.

(6)

Lisaks tuleb lubada erandit kohustusest kehtestada põllumajandusliku majapidamise tasandil kohustus muuta maa taas püsirohumaaks või rajada püsirohumaa juhul, kui püsirohumaa suhtarv ei vähene rohkem kui 5 %, sest püsirohumaad võetakse kasutusele muul põllumajanduslikul otstarbel, näiteks põllumaana või püsikultuuride kasvatamiseks.

(7)

Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) 2022/126 vastavalt muuta.

(8)

Kuna käesolevas määruses sätestatud eeskirjadega määratakse kindlaks, kas 2024. taotlusaastaks tuleb põllumajandusliku majapidamise tasandil kehtestada muutmise või püsirohumaa rajamise kohustus, on oluline kehtestada need eeskirjad võimalikult kiiresti, et põllumajandustootjad saaksid nende järgimist asjakohaselt kavandada ja pädevad asutused neid arvesse võtta. Käesolev määrus peaks seepärast jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

(9)

Võttes arvesse, et taotlusaasta 2024 algas 1. jaanuaril 2024, tuleks käesolevat määruse artikli 1 lõikeid 2 ja 3 kohaldada alates 1. jaanuarist 2024, et tagada õiguskindlus põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele, keda puudutab HPK 1. standard.

1)

Lõike 1 järele lisatakse lõige 1a:

2)

Lõikesse 3 lisatakse kolmas lõik järgmises sõnastuses:

„Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid otsustada kehtestada põllumajandusliku majapidamise tasandil kohustuse muuta maa taas püsirohumaaks või rajada püsirohumaa üksnes järgmistel juhtudel:

3)

Lõige 4 asendatakse järgmisega: