A kaebus Sotsiaalkindlustusameti otsuse tühistamiseks

Vastu võetud 19.10.2020

RIIGIKOHUS
ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks perehüvitiste seaduse § 6 lg 1 teine lause osas, milles see säte ei võimalda Sotsiaalkindlustusametil ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2019. a ja Tallinna Halduskohtu 21. detsembri 2018. a otsused. Rahuldada kaebus ja teha uus otsus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 25. juuli 2018. a otsus nr 7.PT-3/16415-11.

3. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt A kasuks välja menetluskulud 2230 eurot.

4. Tagastada E 1. juuni 2020. a seisukoha lisa.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja, tema laste ja kolmanda isiku nimi tähemärgiga.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A (kaebaja) esitas 29. juunil 2018 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse perehüvitiste seadusega (PHS) sätestatud lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse saamiseks. Taotluse kohaselt on kaebajal kolm alla 16-aastast last: B, C ja D. Taotluses nimetatud toetusi soovis kaebaja saada D kasvatamise eest.

2. SKA saatis 2. juulil 2018 E-le (kolmas isik) e-kirja, milles palus tema arvamust peretoetuse määramise kohta kaebajale. 6. juulil 2018 saadetud e-kirjas teatas kolmas isik, et ta on panustanud võrreldes lapse isaga D kasvatamisse nii aega kui ka raha kõik need aastad rohkem ega pea õigeks peretoetuse ümberkirjutamist lapse isale.

3. 10. juulil 2018 tegi SKA järelepärimise Harku Vallavalitsusele ja Tallinna Linnavalitsuse Haabersti Linnaosa Valitsusele, et teha kindlaks, kes tegelikult D-d kasvatab.

Tallinna Linnavalitsuse Haabersti Linnaosa Valitsus teatas 16. juulil 2018 saabunud vastuses, et laps elab kaks nädalat isaga ja kaks emaga. Mõlemad vanemad teevad lapsega seotud kulutusi ning lapsel on mõlemas kodus head elamistingimused. D enda kinnitusel on ta sellise elukorraldusega harjunud ning soovib, et senine elukorraldus jätkuks.

Harku Vallavalitsus teatas 18. juulil 2018 saabunud vastuses, et mõlemad lapsevanemad panustavad D kasvatamisse võrdselt. Laps elab vaheldumisi mõlema vanema juures ja igapäevakulutused katab see vanem, kelle juures laps parajasti viibib. Haabersti Linnaosa Valitsuse lastekaitse spetsialist vestles D-ga ja tüdruku sõnul elab ta mõlema vanema juures. Ta on elukorraldusega rahul ja soovib, et see jätkuks.

4. SKA jättis 25. juuli 2018. a otsusega nr 7.PT-3/16415-11 D kasvatamiseks peretoetuse määramise taotluse rahuldamata. SKA märkis järgmist:
1) mõlemale vanemale on PHS § 6 lg 1 alusel pakutud, et neile makstakse D kasvatamise eest peretoetust kordamööda, aga kolmas isik ei nõustunud sellega;
2) PHS § 25 lg-s 1 on sätestatud, et peretoetusi taotleb last kasvatav vanem. Rahvastikuregistri andmetel on kolmandal isikul ja kaebajal D suhtes ühine hooldusõigus. Peretoetusi on õigustatud taotlema laste ühist hooldusõigust omavad mõlemad vanemad ning seadus ei sea neist kumbagi eelistatud seisundisse, mistõttu on nad toetuste taotlemisel võrdses olukorras. Peretoetusi ei ole võimalik maksta samade laste eest mõlemale vanemale ega jagada sama lapsetoetust vanemate vahel. Ühist hooldusõigust teostavatel vanematel tuleb omavahel kokku leppida, kumb neist konkreetse lapse eest lapsetoetust taotleb. Lapsetoetust on õigus saada isikul, kes last tegelikult kasvatab. Kasvatamine eeldab lapsega järjepidevat tegelemist, tema õpetamist, tema järele valvamist. Last kasvatab isik, kes temaga koos elab. Seega, kui hooldusõigust teostavad vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, näeb PHS § 6 lg 1 ette, et hüvitise uus taotleja esitab taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek. Kolmas isik ei ole nõus peretoetust kaebajale üle andma;
3) perekonnaseadusest tuleneb, et ühine hooldusõigus kohustab vanemaid jõudma laste kasvatamise ja esindamise küsimustes omavahel kokkuleppele. SKA ei sekku lastevanemate suhetesse. Kolmandal isikul ja kaebajal on kokkulepe lapse kasvatamise kohta, kuid nad pole jõudnud kokkuleppele, kumb saab peretoetust;
4) PHS § 8 lg-s 1 on sätestatud, et perehüvitiste määramise või määramata jätmise otsustab SKA. Kuna kolmas isik ei olnud nõus peretoetusest loobuma ja vanemad kasvatavad last võrdselt, siis maksab SKA kolmandale isikule peretoetust edasi ega rahulda kaebaja taotlust määrata talle D kasvatamiseks peretoetus;
5) vastustaja oleks valmis maksma peretoetusi ühes kuus emale ja ühes kuus isale, aga ilma senise saaja ehk ema nõusolekuta ei saa vastustaja lõpetada talle osaliselt peretoetuste maksmist. Vastustajal ei olnud sisulist vajadust tuvastada, kas vastab tõele ema väide, et tema rahaline panus lapse kasvatamisse on suurem kui isa oma.

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA otsuse tühistamiseks. Kaebaja leidis, et tal on õigus saada lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kõigi kolme lapse eest. Kui vanemad kasvatavad last võrdselt, ent nad pole kokku leppinud, kumma pere koosseisu laps arvata, pole alust eelistada üht vanemat ja arvata laps ühe vanema pere koosseisu. Ühesuguses olukorras olevate vanemate ebavõrdne kohtlemine rikub põhiseaduse (PS) § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Kuna D kuulub nii kaebaja kui ka kolmanda isiku perre, siis tulnuks määrata peretoetused vanematele võrdselt või kordamööda.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21. detsembri 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 1260 eurot. Kaebaja ja vastustaja menetluskulud jäeti nende endi kanda. Halduskohus selgitas, et perehüvitiste saamise õiguse kordamööda kasutamise õiguse saab SKA PHS § 6 lg 1 teise lause järgi anda ainult siis, kui selleks on hüvitist juba saava vanema nõusolek. Praegu seda pole. Kui vanemad kokkuleppele ei jõua, on möödapääsmatu lahendada vaidlus maakohtus. Nõusoleku saab asendada maakohtu lahendiga. Selleks et maakohus saaks tahteavalduse asendada, peab isikul olema kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus. Sealjuures võib nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest olla raskendatud (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 21).

7. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles ta palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning mõistis kaebajalt välja kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulud 450 eurot. Kaebaja ja SKA apellatsioonimenetluse kulud jäeti nende endi kanda. Ringkonnakohus märkis vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist:
1) vaieldakse eeskätt selle üle, kas PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3 tagavad lapsevanemate võrdse kohtlemise. Esimene säte reguleerib olukorda, kus lapsevanemate õigus kasutada toetust kordamööda on seatud sõltuvusse nende kokkuleppest, ja teine olukorda, kus toetuse saamises on lapsevanemad kokku leppinud selliselt, et toetust saab vaid üks vanem, kuigi laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures. Mõlema sätte kohaldamine eeldab vanemate kokkulepet, mida praegusel juhul pole saavutatud. Kaebaja peab põhiseadusvastaseks, et juhul kui kokkuleppele ei jõuta, tuleb vaidluse lahendamiseks pöörduda maakohtusse;
2) PHS regulatsioon ei riiva lastevanemate võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt. Enne PHS jõustumist reguleeris peretoetuse määramist ja kasutamist riiklike peretoetuste seadus (RPTS), mis ei näinud ette võimalust kasutada toetuse saamise õigust kordamööda. Riigikohus lahendas asjas nr 3-15-2595 sarnast lapsevanemate vaidlust, kus lapsetoetus oli määratud RPTS alusel. Riigikohus ei leidnud selles asjas 25. juulil 2018 tehtud otsuses, et põhiseadusega oleks vastuolus, et seadus näeb laste võrdse kasvatamise puhul toetuse määramise eeldusena ette lastevanemate kokkuleppe (ja toetuse kordamööda saamise võimalust ei ole). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis otsuse nr 5-17-9/8 punktis 38, et põhiseaduse ja võrdsuspõhiõigusega pole põhimõtteliselt vastuolus soovitus, et lapse kasvatajad omavahel soodustuse saaja kokku lepiksid. Riigikohus selgitas otsuse nr 3-15-2595/42 punktis 18, et kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA pädev otsustama, kumma pere koosseisu laps arvata. Riigikohus suunas vanemaid pöörduma vaidluse lahendamiseks maakohtusse nõudma, et teist vanemat kohustataks nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma. Riigikohus ei oleks seda soovitanud, kui ta oleks pidanud maakohtusse pöördumist ebamõistlikult koormavaks. Ehkki Riigikohus on otsuse nr 3-15-2595/42 punktis 19 viidanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele nr 5-17-9/8, ei asunud ta seisukohale, et lastevanemate suunamine peretoetuse kasutamise vaidluse lahendamiseks maakohtusse on põhiseadusega vastuolus;
3) viidatud vaidlused asjades nr 3-15-2595 ja nr 5-17-9 erinevad ka põhiõiguste riive intensiivsuse poolest. Lapsetoetuse saajaks on laps. Lapse õiguste seisukohalt pole tähtis, kumma vanema kaudu hüve temani jõuab. Seega ei saa lapse õigusi riivata, kui vanemad peavad kokkuleppe mittesaavutamisel lahendama vaidluse maakohtus, sest toetuse maksmist vaidluse lahendamise ajaks ei katkestata. Pensioniõigusliku staaži subjekt on aga lapsevanem, kes vaidluse tekkimise ajaks on üldjuhul juba eakas. Kuna kokkuleppe puudumine riivab pensioniõigusliku staaži vaidluse puhul lapsevanema õigusi intensiivsemalt ning ea ja tervise tõttu võib kohtusse pöördumine olla komplitseeritud, võib nende vaidluste puhul tõepoolest kohtusse pöördumist pidada liialt koormavaks (vt otsus nr 5-17-9/8, p 39). Maakohtusse pöördumist ei saa pidada liiga koormavaks, kui peretoetuse üle vaidlevad lapsevanemad ja vaidlus ei kahjusta lapse õigusi. Vähetähtis ei ole, et SKA-l pole praegu ressurssi, pädevust ega menetluslikke võimalusi, et selliseid vaidlusi lahendada. Praeguses vaidluses on lapse ema seisukohal, et vaatamata sellele, et D kasvab võrdselt ema ja isa peres ja vanematel on ühine hooldusõigus, on lapse ema siiani ajaliselt ja rahaliselt panustanud lapse kasvatamisse rohkem kui isa. Sellise väite korral ongi tegemist kahe eraisiku vaidlusega selle üle, kes on õigustatud saama peretoetust. Sellise vaidluse lahendab maakohus, mitte SKA;
4) vanemate võrdsuspõhiõigus on peretoetuse määramisel tagatud PHS § 6 lg-ga 1 ja põhiseadusega ei ole vastuolus olukord, kus vanemad, kes ei jõua kokkuleppele, peavad (ka PHS § 25 lg 2 ja § 26 lg 3 kohaldamiseks) pöörduma maakohtusse;
5) SKA selgitas otsuses, et peretoetusi ei maksta sama lapse eest mõlemale vanemale. PHS § 6 lg 1 eeldab kolmanda isiku nõusolekut, mida kolmas isik ei ole andnud. Samuti on otsuses viidatud PHS § 26 lg-tele 2 ja 3 ning selgitatud, et vanemad peavad jõudma kokkuleppele, kumb neist peretoetusi saab, ja vastustaja ei või seda nende eest otsustada.

9. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega tühistada SKA vaidlustatud otsus, jätta kohaldamata PHS § 6 lg 1 teine lause ja § 26 lg 3 ning tunnistada need põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja väidab kassatsioonkaebuses järgmist:
1) PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3 ei taga last võrdselt kasvatavate vanemate võrdset kohtlemist, kui toetust saav vanem keeldub kokku leppimast, et toetusi saadakse kordamööda;
2) kaebaja peres kasvab kolm alla 16-aastast last. Esimene laps D kasvab võrdselt kaebaja ja kolmanda isiku peres. Kaebaja teine ja kolmas laps elavad koos kaebajaga ja kaebaja osaleb nende kasvatamises iga päev. Kaebajal on täidetud PHS-s sätestatud eeldused, et saada kõigi kolme lapse eest lapsetoetust. Samuti on tal õigus saada lasterikka pere toetust;
3) kolmas isik, kes saab D eest lapsetoetust ja kellele makstakse ka lasterikka pere toetust, ei ole nõustunud, et tema ja kaebaja saaksid peretoetusi kordamööda. Seega saab üks kahest lapse kasvatamises võrdselt osalevast vanemast, kellel on lisaks nimetatud lapsele veel kaks last, ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust. Teine vanem ei saa neid toetusi. Riik toetab üht vanemat, et tagada laste hooldamise, kasvatamise ja õppimise kulutuste osaline hüvitamine (PHS § 15). Teine vanem on aga jäetud toeta, ehkki mõlemad vastavad peretoetuste määramise tingimustele;
4) kolmas isik sai 31. detsembrini 2018 peretoetusi 510 eurot kuus ja saab alates 1. jaanuarist 2019 peretoetusi 520 eurot kuus. Ka kaebajal on kolm last, keda ta kasvatab ja kelle ülalpidamise eest ta vastutab. Ometi on tal võimalus saada lapsetoetust vaid oma teise ja kolmanda lapse eest. Sedagi nii, et nad arvatakse lapsetoetuse määramisel tema esimeseks ja teiseks lapseks, sest D ei peeta kaebaja pere koosseisu kuuluvaks. Kaebaja saab toetusi 120 eurot kuus. Võrdseid vanemaid ei kohelda võrdselt. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud apellatsioonkaebuses esitatud väiteid lasterikka pere toetuse maksmise kohta ega hinnanud selle maksmata jätmise mõju kaebajale ja tema lastele;
5) kaebaja taotlus peretoetuste määramiseks jäeti PHS § 6 lg 1 alusel rahuldamata. Selle sätte järgi saab peretoetusi vanemate vahel jagada üksnes siis, kui toetust saav isik annab selleks nõusoleku. Teisena lapsetoetust ja lasterikka pere toetust taotlevale vanemale esitatakse võrreldes juba toetust saava vanemaga teistsugused lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse saamise tingimused. Teisena toetusi taotleva vanema taotluse rahuldamise eelduseks on toetusi saava vanema nõusolek. PHS § 6 lg-st 1 tuleneval piirangul, mis võimaldab lapsi võrdselt kasvatavatele vanematele peretoetusi kordamööda määrata üksnes siis, kui sellega nõustub vanem, kellele juba toetust makstakse, ei ole põhiseaduslikku õigustust. Kahest võrdsest vanemast ühte ei või kohelda ebavõrdselt ainuüksi seepärast, et teine vanem jõudis esimesena esitada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse taotlused. See ei ole kooskõlas PS §-ga 12;
6) Riigikohus leidis otsuses nr 3-15-2595/42, et PHS peretoetuste määramise regulatsioon on sarnane riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) regulatsiooniga. Riigikohus tunnistas otsuses nr 5-17-9/8 RPKS § 24 lg-d 7 ja 8 ning § 28 lg 2 p 12 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles need ei võimalda täiendavat pensioniõiguslikku staaži § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud isikute vahel jagada, kui mõlemad isikud vastavad sättes esitatud täiendava pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele, kuid nad ei jõua selle omavahelises jagamises kokkuleppele. Kuna praeguses asjas vaidlustatud regulatsioon sarnaneb põhiseadusvastaseks tunnistatud RPKS regulatsiooniga, on Riigikohtu eelkirjeldatud seisukohad asjakohased ka praeguse vaidluse lahendamisel;
7) ringkonnakohus ei arvestanud, et vaidlus puudutab lisaks lapsetoetusele, mille saajaks on laps, ka lasterikka pere toetust, mille saamise õigus on PHS § 21 lg 1 järgi ühel vanemal. Lasterikka pere toetus on mõeldud kõigi laste, kellega seoses seda toetust makstakse, s.o vähemalt kolme lapse kulude osaliseks hüvitamiseks. Kui mõlema vanema peres on kolm last, sh üks ühine laps, aga lasterikka pere toetust makstakse vaid ühele vanemale, siis riivab toetuse mittesaamine intensiivselt teise vanema põhiõigusi. Lasterikka pere toetuse mittesaamine mõjutab vanema võimalust hoolitseda ka teiste laste eest ja kanda nendega seotud kulusid;
8) kaebaja ei nõustu ringkonnakohtuga, et pole tähtis, kumma vanema kaudu hüve lapseni jõuab. Ringkonnakohus ei arvestanud PHS §-s 15 sätestatud peretoetuste eesmärki hüvitada perele osaliselt lapsega seotud kulutused. Toetust kasutab vanem. Vanemaid ei kohelda võrdselt, kui ühe vanema kulud lapsele hüvitatakse osaliselt, kuid last samavõrd kasvatava teise vanema poolt lapsele tehtud kulutusi ei hüvitata. Objektiivset põhjust vanemaid ebavõrdselt kohelda ei ole. Kui vanemad kasvatavad last võrdselt, siis peab võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema SKA-l õigus peretoetusi vanemate vahel jagada, s.o ise määrata, et vanemad saavad peretoetusi kordamööda nii, et toetused jagunevad vanemate vahel võrdselt;
9) põhjendatud ei ole ka PHS § 26 lg-st 3 tulenev piirang arvata lahus elavate vanemate juures võrdselt kasvav laps vanematevahelise kokkuleppe alusel üksnes ühe vanema pere koosseisu. Kui laps kasvab võrdselt mõlema vanema juures, peaks SKA-l olema võimalik arvata laps n-ö osaliselt mõlema vanema pere koosseisu. Ringkonnakohus osutas kaebaja võimalusele nõuda, et maakohus kohustaks teist vanemat nõusolekut andma. Selline lahendus ei taga vanemate võrdsust ja on ebamõistlikult koormav. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-15-2595/42 leidnud, et vanema põhiõigusi piirab liialt see, kui peretoetust sooviv last teise vanemaga võrdselt kasvatav vanem peab vaidluse (teiselt vanemalt peretoetuse jagamiseks nõusoleku saamiseks) alati kohtus lahendama. Vaidlus maakohtus võib võtta aastaid. Vaidluse ajal on last võrdselt kasvatavad vanemad ebavõrdses olukorras. Juba toetusi saav vanem saab toetusi edasi, teine vanem samasuguseid toetusi ei saa ja peab kohtumenetluse tõttu tegema kulutusi. Peretoetusi ei ole võimalik määrata enne, kui on kohtuotsus, mis asendab vanemate kokkulepet või teise vanema nõusolekut toetuste kordamööda saamiseks. Järelikult kogu selle aja, mil kohtuvaidlus kestab, ei ole last teise vanemaga võrdselt kasvataval vanemal võimalik saada toetusi (sh lasterikka pere toetust, mis mõjutab pere kõigi laste ülalpidamiskulude kandmise võimalusi). Seega ei ole ka sellise lahenduse puhul vanemate võrdsuspõhiõigus tagatud;
10) võrdsuspõhiõiguse seisukohalt ei ole asjakohane ringkonnakohtu argument, et SKA-l pole ressurssi, pädevust ega menetluslikke võimalusi selliseid vaidlusi lahendada;
11) ringkonnakohus ei käsitlenud kaebaja väidet, et vastustajal polnud alust arvata D üksnes kolmanda isiku pere koosseisu. PHS § 26 lg-s 3 on sätestatud, et kui laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse ta vanemate kokkuleppel ühe vanema pere koosseisu. SKA tuvastas, et kaebaja ja kolmas isik kasvatavad D-d võrdselt, ent pole jõudnud kokkuleppele, kumma vanema pere koosseisu D arvata. Sellest hoolimata käsitas SKA D-d kolmanda isiku pere liikmena. Kui vanemad kasvatavad last võrdselt ja neil pole kokkulepet arvata laps ühe või teise vanema pere koosseisu, siis pole alust eelistada üht vanemat ja arvata laps selle vanema pere koosseisu. Ühesuguses olukorras olevate vanemate ebavõrdne kohtlemine on võrdsuspõhiõiguse (PS § 12 lg 1) rikkumine. PHS ei näe ette, et kui mõlemal vanemal on lisaks lapsele, kes nende juures võrdselt kasvab, veel kaks last, tuleb vanemate juures võrdselt kasvav laps arvata selle vanema pere koosseisu, kes asus esimesena kasvatama ka kolmandat last, ja kellele sellest tulenevalt määrati esimesena peretoetus, sh lasterikka pere toetus. Kuna PHS § 26 lg-s 3 nimetatud kokkulepet polnud, ei olnud vastustajal alust arvata D-d üksnes kolmanda isiku, mitte aga kaebaja pere koosseisu.

10. Kolmas isik on seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolmas isik väidab järgmist:
1) kaebaja väide, et D elab võrdselt mõlema vanemaga, on vale. Nii oli see varem, kuid 2018. a novembrist elab D ainult kolmanda isiku juures. Kaebaja on kategooriliselt keeldunud D igapäevaseid kulusid kandmast, v.a lapse trennikulud ja taskuraha. Juba varem oli kaebajal probleeme lapsega seotud kulude kandmisel. Praegu ei tee kaebaja lapsele kaugeltki sama suuri kulutusi kui kolmas isik. Kaebajal pole alust lasterikka pere toetust taotleda, sest laps elab üksnes kolmanda isikuga. Kaebajat ei pea toetuse määramisel kohtlema kolmanda isikuga võrdselt;
2) kaebaja väidab, et põhiseadusega on vastuolus, et seadus ei taga talle kolmanda isikuga võrdseid õigusi. Samas pole kaebaja selgitanud, kuidas oleks kolmanda isiku suhtes õiglane või põhiseadusega kooskõlas, kui viimaselt toetus ära võetaks;
3) kaebaja on valinud ebaõige kohtumenetluse ja nõude. Seadus ei anna SKA-le pädevust otsustada, kummale lapsevanemale peretoetust maksta, sh ühelt vanemalt see ära võtta ja määrata teisele. Kaebaja saanuks pöörduda tahteavalduse andmise ja selle kohtuotsusega asendamise nõudega maakohtusse.

11. Riigikohtu halduskolleegium andis 7. aprilli 2020. a määrusega kohtuasja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna haldusasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Kolleegiumi arvates tuleks üldkogul võtta seisukoht, kas PS §-dega 12 ja 14 ning § 28 lg-ga 4 on kooskõlas PHS § 6 lg 1 teine lause osas, milles see ei võimalda SKA-l lapsetoetust taotleva vanema taotluse alusel määrata lapsetoetust ja lasterikka pere toetust lahus elavatele ja ühist last võrdsete ajavahemike jooksul vaheldumisi kasvatavatele vanematele kordamööda, kui toetust juba saav vanem selleks nõusolekut ei anna, ja taotluse esitanud vanem peab pöörduma maakohtusse, et teise vanema nõusolek asendataks kohtulahendiga. Kui säte tunnistataks osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, oleks hüvitist võimalik vanematele kordamööda määrata juba hüvitist saava vanema nõusolekul, ent kui viimane nõusolekut ei anna, saaks hüvitise kordamööda määrata SKA ja vaidluse SKA-ga lahendaks halduskohus. Halduskolleegium ei pidanud asjassepuutuvaks PHS § 26 lg-t 3.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

12. Riigikogu nimel arvamuse esitanud sotsiaalkomisjon leidis, et PHS § 6 lg 1 on asjassepuutuv säte ja kooskõlas PS §-dega 12, 14 ja 28.

PHS § 6 lg 1 ei riku vanemate võrdsuspõhiõigust, kuna sama seaduse § 17 lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus lapsel. Vanemale makstakse lapsele määratud toetus. Lapse jaoks ei ole oluline, kumma vanema kaudu toetus temani jõuab. Vanemate võrdsuspõhiõigused on tagatud, kuna õigust saada hüvitist võivad vanemad kasutada kordamööda omavahelisel kokkuleppel. Vanemate võrdse kohtlemise küsimus võib tekkida lasterikka pere toetuse puhul. Lasterikka pere toetuse maksmine vaid ühele last võrdselt kasvatavale vanemale riivab intensiivselt teise vanema ja tema peres kasvavate laste õigusi. Praegune regulatsioon tagab vanemate võrdsuspõhiõigused, kuna toetuse kordamööda maksmise korral on ühel kuul rohkem riivatud ühe lapsevanema ja teisel kuul teise lapsevanema õigused.

Kuigi PHS ei anna konkreetseid juhiseid, kuidas toimida, kui vanemad ei jõua kokkuleppele või teine vanem ei anna nõusolekut perehüvitise saaja vahetamiseks, on lahendus perekonnaseaduses. Kui SKA näeb, et vanemad ei suuda kokku leppida, siis edastab ta kohalikule omavalitsusele info, et lapse rahaasjad on haavatavad. Kohalik omavalitsus pöördub maakohtusse, paludes määrata lapsele finantsküsimustes erieestkoste.

Vähetähtsad ei ole administreerimise lihtsus ja menetlusökonoomia. SKA infosüsteem on PHS kohaselt üles ehitatud nii, et teenuseid pakutakse ja andmeid töödeldakse ilma isiku taotluseta. Süsteemi muutmine oleks väga kulukas. Riigikogu menetles 2018. aastal perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (652 SE) eelnõu. 2018. a 6. augustil selgitasid Sotsiaalministeeriumi esindajad Riigikogu komisjonile, et kui SKA hakkaks hüvitisi poolitama, tuleks kogu infotehnoloogiline lahendus ümber teha. Ka selgitati, et SKA on maksnud vanematele toetusi kordamööda kuu kaupa. Aruteludel leiti, et riigil pole vaja teovõimeliste lastevanemate jaoks luua mehhanisme, et viimati nimetatud saaksid täita kohustusi nende hüvitiste raames, mis riik on neile andnud. Tegemist on perekonna iseotsustamise õigusega.

Sotsiaalkindlustusamet

13. PHS § 6 lg 1 teine lause ei pruugi olla asjassepuutuv.

PHS-s ei ole ette nähtud, et perehüvitist makstakse mõlemale vanemale, kui vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, aga perehüvitiste saajas kokkuleppele ei jõua. Seadusandja ei pidanud PHS § 6 lg 1 teise lausega silmas olukorda, kus perehüvitiste saaja pidevalt korrapäraselt teatud aja järel vahetub, või hüvitiste määramist mõlemale vanemale korraga. Pigem on vanematele antud võimalus kokkuleppel senist saajat vahetada. Seadusandja ei ole sisustanud mõistet "kordamööda".

Perehüvitisi saab üks vanematest. Vaja on teha kindlaks, kelle perre laps kuulub. Sellest sõltub, kellele määratakse lapsetoetus. Lapsetoetuse saamisest sõltub lasterikka pere toetuse saamine. Sellest lähtudes on SKA arendanud oma infosüsteemi. Praegune infotehnoloogiline lahendus ei võimalda määrata ega maksta vanematele perehüvitisi sama lapse või samade laste eest samal ajal. Selleks et hüvitise saajat vahetada, tuleb teha lisategevusi. Infosüsteem seda automaatselt teha ei saa.

Lapsetoetuse saamine võib ära määrata ka selle, kumb vanematest saab kasutada täiendavat maksusoodustust või kumma vanema eest maksab riik sotsiaalmaksu. SKA maksab sotsiaalmaksu isiku eest, kellele makstakse PHS § 21 alusel lasterikka pere toetust.

Õiguskantsler

14. Õiguskantsleri arvates on PHS § 6 lg 1 teine lause ja § 26 lg 3 asjassepuutuvad ega ole kooskõlas PS § 28 lg-tega 2 ja 4, § 27 lg-ga 3 ega §-ga 12, sest jätavad ühe vanema ja tema teised lapsed lasterikka pere toetustest sisuliselt ilma. PS §-ga 14 on vastuolus see, et vanemate vahelise vaidluse lahendamiseks ei ole kohast haldusmenetlust, mis tagaks toetuste kiire jõudmise lasteni.

PS § 28 lg-t 4 tuleks tõlgendada nii, et säte annab lasterikastele peredele lisakaitse.

PS § 28 lg-t 4 võib tõlgendada ka nii, et see tagab lasterikastele peredele sama paragrahvi teises lõikes ettenähtuga võrreldes tugevama kaitse, andes riigile ning kohaliku omavalitsuse üksusele aluse kohelda lasterikkaid peresid teistest peredest soodsamalt. Sel juhul oleks PS § 12 ja § 28 lg 4 omavahel seotud ning viimati nimetatud säte õigustaks positiivset diskrimineerimist. Nii õigustab PS § 28 lg 4 ka lasterikka pere toetuse vanematele andmist.

Selline tõlgendus tagaks kooskõla Eesti riigile siduva rahvusvahelise õigusega. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 26 seostatakse lapse toimetulek tema ülalpidamise ja heaolu eest vastutavate inimeste toimetulekuga. Konventsiooni osalisriikidel on kohustus luua sotsiaalkaitsesüsteem, mis pakub lastega peredele piisavalt tuge, et tagada igale lapsele minimaalselt vajalik elustandard. Laps ei pruugi olla hüvitise saaja. Ta saab abi ka siis, kui toetatakse vanemaid. Hüvitist makstakse vanemale ainult seetõttu, et ta on kohustatud lapse eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Hüvitise maksmisega aitab riik vanemaid lapsele arenguks vajalike elutingimuste loomisel. Seega on vanemale hüvitise maksmise lõppeesmärk, et abi jõuaks lapseni ja parandaks lapse heaolu. Ka parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta (edaspidi sotsiaalharta) artiklite 12 ja 16 kohaselt peab riik andma peredele toetusi. Sama näeb ette Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi VII osa, millega Eesti peab end seotuks. Riik peab abistama laste ülalpidamiskohustuse täitmisel (art-d 39 ja 40).

Lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse maksmisega toetab riik vanemaid lapse ülalpidamisel (PHS §-d 2, 3 ja 15). Seega on riik loonud need hüvitised PS § 28 lg-test 2 ja 4 tulenevate kohustuste täitmiseks.

Peretoetustest ilma jäetud vanema õigust saada toetusi võrdselt teise vanemaga on intensiivselt riivatud. Tal pole võimalik anda oma kõigile lastele edasi riigi pakutavat hüve. Teine vanem saab aga seda hüve oma laste huvides kasutada. Kuna tegemist on hüvega, mida riik annab ühelt poolt PS § 28 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmiseks ja teisalt võtab need toetused inimeselt ära, on rikutud kaebaja ja tema teiste laste õigust saada PS § 28 lg-test 2 ja 4 tulenevaid toetusi. Sellist vahetegemist pole võimalik õigustada. PS § 28 lg-tega 2 ja 4 ning § 27 lg-ga 3 ja §-ga 12 on vastuolus olukord, kus üks vanem ja tema teised lapsed on lasterikka pere toetustest ilma jäetud põhjusel, et õiguskorras puudub materiaalõiguslik alus, mis võimaldaks vanemale tema taotluse alusel peretoetusi määrata.

PS §-st 14 tuleneb mh põhiõigus korraldusele ja menetlusele, millest johtuvalt peab Riigikogu looma põhiõiguste realiseerimiseks kohase menetluse, mis tagab tõhusalt isiku materiaalõiguslike positsioonide realiseerimise (vt ka Riigikohtu määrus nr 5-17-42/9, p 34) ja on õiglane. Peretoetused on lihtsalt, odavalt ja kiiresti administreeritavad toetused, mille saamiseks ei pea haldusorgan hindama pere majanduslikku olukorda vms aeganõudvat tegema. See on oluline, et toetused jõuaksid kiiresti lasteni. Varem tuli kohtumenetluses lahendada vaidlusi, milles vanemad leidsid, et üks neist ei ole kasvatuskohustust täitnud. Riigikohus leidis, et kohustus lahendada pensioniõigusliku lisastaaži kasutamist puudutav vaidlus alati kohtus piirab liialt põhiõigusi. Ka SKA saaks jagada seaduses ette nähtud pensioniõigusliku staaži vanemate vahel võrdselt (Riigikohtu otsus nr 5-17-9/8, p 39). Praegune asi ei erine sellest asjast. Pole aga kohast haldusmenetlust, mis võimaldaks vanemate vaidluse kiiresti lahendada ja tagaks toetuste kiire jõudmise lasteni. See on viinud PS § 14 rikkumiseni.

Justiitsminister

15. PHS § 6 lg 1 teine lause on asjassepuutuv ja vastuolus PS §-dega 12 ja 14 ning § 28 lg-ga 4.

PHS § 6 lg 1 teine lause võimaldab peresid kohelda põhjendamatult ebavõrdselt. Kui peretoetuse saamise õigust kasutav lahus elav vanem ei ole nõus peretoetust teise vanemaga kordamööda kasutama, jääb teise vanema pere ilma seadusega ette nähtud peretoetusest, kuigi mõlemas peres kasvab sama arv lapsi. Sääraseks ebavõrdseks kohtlemiseks ei ole mõistlikku põhjust. Samuti jagab justiitsminister Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohta, et vaidlusalune säte on PS §-ga 14 ja § 28 lg-ga 4 vastuolus. Seadusandja on PS § 28 lg-s 4 sätestatu tagamiseks näinud küll ette lasterikka pere toetuse, ent PHS § 6 lg 1 teise lause tõttu ei pruugi see kõigi lasterikaste peredeni jõuda. See aga tähendab nende perede ilmajätmist põhiseadusega ette nähtud riigi erilisest hoolest.

Sotsiaalminister

16. PHS § 6 lg 1 teine lause on asjassepuutuv ega ole põhiseadusega vastuolus, sest võimaldab maksta last võrdselt kasvatavatele vanematele perehüvitist kordamööda, lähtudes vanemate kokkuleppest.

PHS § 6 lg 1 teise lause kohaselt muudetakse hüvitise maksmise korraldust vaid mõlema vanema nõusolekul. Kui kokkulepe, mille järgi toetust saab üks vanem, enam ei toimi, ei ole SKA-l pädevuses maksta perehüvitist seda taotlenud vanemale ja lõpetada hüvitise maksmine selle senisele saajale. Kui PHS § 6 lg 1 teist lauset poleks, ei oleks alust peretoetust last kasvatavate vanemate vahel jagada.

PHS § 6 lg 1 teine lause on sama seaduse § 25 lg 1 suhtes erinorm, sest seni perehüvitist saanud isiku nõusolekuta ei saa hüvitise maksmist taotleda isik, kes vastab PHS § 25 lg 1 nõuetele. PHS §-s 6 sätestatut selgitatakse seletuskirjas järgmiselt: "Paragrahviga 6 reguleeritakse perehüvitiste taotlemist. Taotlemise sätted on sarnased kõikide toetuste liikide puhul, seetõttu on need koondatud üldsätetesse. Perehüvitiste taotlus esitatakse SKA-le (lõige 1). Kui vanemad soovivad vahetada hüvitise saajat, esitab teine vanem taotluse, millel on seni hüvitist saanud vanema nõusolek. Tegemist on vanemate omavahelise kokkuleppega ning selles olukorras ei ole vajalik teiste osapoolte (nt kohalik omavalitsus) sekkumine. Hüvitise saajat ei ole võimalik vahetada elatisabi maksmise korral."

PHS § 6 lg 1 esimeses lauses sätestati 1. septembril 2019 peretoetuste automaatne maksmine teise ja järgnevate laste eest. Eelnõu seletuskirjadest nähtub, et normi eesmärgiks on kogu aeg olnud, et hüvitise saaja vahetamisel lähtutakse vanemate kokkuleppest. PHS § 6 tagab PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse. Ette on nähtud perehüvitise kordamööda saamise võimalus. Kehtiv regulatsioon ei sätesta, kuidas toimida, kui teine vanem ei anna hüvitise saaja vahetamiseks nõusolekut.

PHS § 5 lg 1 järgi kontrollib SKA sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmete alusel isikute vastavust peretoetuste saamise tingimustele ja teavitab isikuid hüvitise õiguse tekkimisest. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 1 p 2 järgi lõppeb õigus hüvitisele, kui isik ei vasta selle saamise tingimustele. Kui ühele vanematest on perehüvitis määratud, ei saa SKA teha talle hüvitise määramata jätmise otsust ja määrata sama hüvitist teisele vanemale, kui hüvitist saav vanem vastab selle saamise tingimustele. PHS § 6 lg 1 teine lause reguleerib sellist olukorda ja hüvitise saaja muutmiseks on vaja mõlema vanema nõusolekut.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt sõltub lasterikka pere toetuse saamine ühise lapse eest makstavast lapsetoetusest. Kui toetust saav vanem keeldub andmast nõusolekut toetuse maksmiseks kordamööda, ei ole SKA-l õigust muuta ka lasterikka pere toetuse maksmist.

Lapsetoetuse maksmisega seonduvad vanema õigused ka teiste seaduste alusel. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 23¹ sätestab lapse ühe vanema õiguse, kes peab ülal kahte või enamat alaealist last, arvata maksustamisperioodi tulust maha täiendav maksuvaba tulu kuni 17 aasta vanuse lapse kohta alates teisest lapsest. Tulumaksusoodustuse kasutamiseks on vaja selleks õigustatud isikute kokkulepet. Kui kokkulepet ei saavutata, on TuMS § 23¹ lg 3 kohaselt last ülalpidav isik see, kellele makstakse lapsetoetust. Tulumaksusoodustust määratakse kogu maksustamisperioodi kohta. Kui peretoetusi kasutatakse osaliselt, tuleb üle vaadata tulumaksu regulatsioon ja teha muudatusi tarkvaraarendustes. Sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 p 10 järgi maksab riik või avalik-õiguslik juriidiline isik sotsiaalmaksu Eestis elava vanema eest, kes kasvatab Eestis seitset või enamat alla 19-aastast last. Seega sõltub isiku eest sotsiaalmaksu maksmine lasterikka pere toetuse saamisest.

17. Kolmas isik jääb varasemate seisukohtade juurde.

Kohatu on Riigikohtu etteheide, et kolmas isik ei ole tõendanud, et kaebaja ja kolmanda isiku ühine laps elab 2018. a novembrist ainult kolmanda isiku juures. Vastustaja ega alama astme kohtud ei ole kolmandale isikule selle asjaolu tõendamata jätmist ette heitnud ja seda väidet kahtluse alla seadnud. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. Kõneksolevat asjaolu kinnitab kaebaja ja kolmanda isiku ühise lapse 26. mail 2020 dateeritud omakäeline kinnitus. Kolmas isik möönab, et haldusakti andmise ajal elas ühine laps veel kordamööda mõlema vanema juures. Kolmas isik on menetluses korduvalt esile toonud, et kaebaja ei ole lapse kulude kandmises eriti osalenud ega tasu lapsele seniajani vabatahtlikult isegi mitte miinimummääras elatist. Kaebaja perre sündis 2020. a mais kolmas laps, mistõttu on kaebajal nagunii lasterikka pere toetuse saamise õigus. Seega on kaebuse nõuded ka perspektiivituks muutunud.

18. Kaebaja on seisukohal, et tema ja kolmanda isiku ühise lapse kinnitus tuleb jätta asja juurde võtmata. Riigikohus ei hinda tõendeid ega tuvasta faktilisi asjaolusid. Lisaks on Riigikohtu halduskolleegium 7. aprilli 2020. a määruses märkinud, et isegi kui kohtumenetluses oleks tõendatud, et kaebaja ja kolmanda isiku ühine laps elab 2018. a novembrist ainult kolmanda isiku juures, ei mõjutaks see SKA vaidlustatud otsuse õiguspärasusele antavat hinnangut.

Kaebaja perre neljanda lapse sünd ei kõrvalda SKA otsusest tulenevat kaebaja õiguste rikkumist. Kuni neljanda lapse sünnini ei olnud kaebajal võimalik lasterikka pere toetust saada. Kaebaja saab küll neljanda lapse sünnist taotleda lasterikka pere toetust ka ilma lapsetoetuseta D eest. Kuid kui D arvataks kaebaja esimeseks lapseks, siis mõjutaks see seda mitme lapse lapsetoetust kaebaja saab, samuti lapsetoetuste suurust.

Kolmanda isiku väidetel, kuidas vanemad praegu lapse ülalpidamiskohustust täidavad, ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust. Samas ei nõustu kaebaja sellega, et ta ei täida lapse ülalpidamiskohustust.

VAIDLUSALUNE SÄTE

19. Perehüvitiste seaduse § 6 "Perehüvitiste taotlemine" lg 1 teine lause:

"[---] Kui vanemad soovivad hüvitise saamise õigust kasutada kordamööda, esitab hüvitise uus taotleja taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

I

20. Kaebaja esitas SKA-le taotluse perehüvitiste seadusega sätestatud lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse saamiseks. Taotluse kohaselt on kaebajal kolm alla 16-aastast last, kellest üks, D, on tema ja kolmanda isiku ühine laps. SKA jättis taotluse rahuldamata, tuginedes PHS § 6 lg-le 1. Vanematele pakuti võimalust saada D kasvatamiseks toetust kordamööda, ent kolmas isik ei olnud sellega nõus. Kuna kolmas isik ei olnud nõus peretoetusest osaliselt loobuma ja laps kasvas võrdse aja kestel mõlema vanema juures, siis ei lõpetanud SKA kolmandale isikule peretoetuse maksmist ega määranud D kasvatamiseks peretoetust kaebajale.

Vaidlustatud otsuse sõnastuse kohaselt jättis SKA rahuldamata kaebaja taotluse määrata D kasvatamiseks peretoetus. SKA pidas peretoetuse all silmas lapsetoetust. Lasterikka pere toetust SKA vaidlustatud otsuses ei nimetanud. Kohtuvaidluses on menetlusosalised lähtunud sellest, et SKA jättis rahuldamata ka lasterikka pere toetuse saamise taotluse. Lapsetoetuse saamise taotluse rahuldamata jätmise loogiliseks jätkuks on praeguse kaasuse asjaolusid silmas pidades seegi, et kaebaja ei saa lasterikka pere toetust. Kui kaebaja, kellel on kolm last, ei saa lapsetoetust D eest, siis ei saa ta ka lasterikka pere toetust D ja ülejäänud kahe lapse eest.

Nagu haldus- ja ringkonnakohuski lähtub ka üldkogu sellest, et hoolimata otsuse sõnastusest, keeldus SKA kaebajale andmast õigust saada kolmanda isikuga kordamööda nii lapsetoetust kui ka lasterikka pere toetust. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata, sest kolmas isik ei olnud nõus sellega, et mõlemad vanemad saaksid toetust PHS § 6 lg 1 teise lause alusel kordamööda. SKA selgitas kaebusele vastates, et ta oleks valmis maksma peretoetusi ühel kuul emale ja teisel kuul isale, kuid ema nõusolekuta ei saanud vastustaja seda teha.

21. Vaidlust ei ole, et kaebajal ja kolmandal isikul oli otsuse tegemise ajal üks ühine laps ning kummalgi veel kaks last. Kaebaja ja kolmas isik elavad lahus. Haldusmenetluses ja esimese astme kohtumenetluses ei ole kahtluse alla seatud, et kaebaja ja kolmanda isiku kaks ülejäänud last kasvasid vastavalt kaebaja ja kolmanda isiku peredes.

22. SKA on vaidlustatud otsuses jõudnud järeldusele, et vanemad kasvatavad ühist last võrdselt. Ka kohtud on pidanud tõendatuks, et kaebaja ja kolmanda isiku ühine laps kasvas võrdselt mõlema lahus elava vanema juures. Seejuures tuginesid kohtud Tallinna Linnavalitsuse Haabersti Linnaosa Valitsuse 16. juuli 2018. a ja Harku Vallavalitsuse 18. juuli 2018. a vastustele, mille järgi elab laps kaks nädalat isaga ja kaks nädalat emaga. Vastuste kohaselt teevad mõlemad vanemad lapsele kulutusi ja lapsel on mõlemas kodus head elamistingimused. D kinnitusel on ta sellise elukorraldusega harjunud ja soovib, et see jätkuks. Ka kolmas isik on halduskohtumenetluses 1. oktoobril 2018 möönnud, et D kasvab ligikaudu võrdse aja kestel tema ja kaebaja kodus.

Kolmas isik väidab kassatsioonkaebusele esitatud vastuses, et kaebaja ja tema ühine laps D elab alates novembrist 2018 ainult tema juures ja seepärast pole alust kaebajale lasterikka pere toetust määrata.

Üldkogu lähtub sellest, et vähemalt SKA vaidlustatud otsuse tegemise ajal kasvas kaebaja ja kolmanda isiku ühine laps ligikaudu võrdse aja kestel kordamööda mõlema vanema perekonnas. Ka siis, kui kohtumenetluses oleks tõendatud, et kaebaja ja kolmanda isiku ühine laps kasvab novembrist 2018 ainult kolmanda isiku juures, ei mõjutaks see hinnangut, kas SKA otsus oli õiguspärane selle andmise ajal. Kui SKA uue otsuse tegemise ajal tõendatakse, et kaebaja ja kolmanda isiku ühine laps kasvab alates novembrist 2018 ainult kolmanda isiku juures, siis mõjutab see üksnes seda, kui pikaks ajaks võib SKA taotlust uuesti lahendades anda vanematele toetuste kordamööda saamise õiguse (vt käesoleva otsuse p 49).

II

23. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teine lause).

24. Lapsetoetus ja lasterikka pere toetus on PHS § 3 lg 2 ning § 16 lg 1 p-de 1 ja 5 järgi perehüvitised. Seega laieneb praegusele vaidlusele PHS § 6 lg 1 teine lause, mis kõneleb perehüvitistest. Lapsetoetus ja lasterikka pere toetus on PHS § 16 järgi samas ka peretoetused.

25. Peretoetuste suuruse kindlakstegemisel võetakse arvesse kõik peres koos kasvavad lapsetoetusele õigust omavad lapsed (PHS § 26 lg 1). Peretoetuste suuruse kindlakstegemisel ei arvata peretoetusi taotleva vanema pere koosseisu last, kes elab perest lahus (PHS § 26 lg 2). Lahus elavate vanemate lapse arvamist pere koosseisu reguleerib PHS § 26 lg 3. Toetuse saamise õiguse kordamööda kasutamist reguleerib PHS § 6 lg 1 teine lause. Üldkogul pole alust arvata, et praeguses vaidluses oleks asjassepuutuvad PHS § 26 lg-d 1 ja 2. Ka kaebaja ei pea neid sätteid asjassepuutuvateks. Kaebaja on asjassepuutuvate sätetena välja toonud PHS § 6 lg 1 teise lause ja § 26 lg 3.

26. Kaebaja on seisukohal, et PHS § 6 lg 1 teine lause ja § 26 lg 3 tuleb põhiseadusega vastuolu tõttu jätta kohaldamata.

Riigikohtu halduskolleegium pidas asja üldkogule lahendada andes asjassepuutuvaks PHS § 6 lg 1 teist lauset. Üldkogule esitatud menetlusosaliste arvamustest nähtub, et nad peavad asjassepuutuvateks PHS § 6 lg 1 teist lauset ja § 26 lg-t 3. Ainult SKA arvab, et PHS § 6 lg 1 teine lause ei pruugi olla asjassepuutuv, sest seadusandja ei ole selle sättega silmas pidanud olukorda, kus perehüvitiste saaja pidevalt korrapäraselt teatud ajavahemiku järel vahetub, ning et pigem on sättega vanematele antud võimalus soovi korral ja omavahelisel kokkuleppel senist saajat vahetada.

27. PHS § 6 lg 1 teine lause, mida SKA praeguses asjas kohaldas, sätestab: "Kui vanemad soovivad hüvitise saamise õigust kasutada kordamööda, esitab hüvitise uus taotleja taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek." Sättes kasutatakse mõisteid "vanem" ja "isik". Sätte sisust järeldub, et ka isiku all peetakse silmas vanemat.

PHS § 26 lg 3 sätestab: "Kui laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse laps ühe vanema pere koosseisu vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele."

28. Hüvitise saamise õiguse kordamööda kasutamine tähendab esiteks selle vanema perioodilist vahetumist, kelle kaudu lapsetoetus jõuab lapseni. Teiseks tähendab see, et lasterikka pere toetus jõuab kordamööda mõlema pere lasteni.

Peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (PHS § 15). Lapsetoetuse kordamööda saamise eesmärk on, et toetus jõuaks lapseni just selle pere kaudu, kus laps parajasti kasvab, st elab perehüvitiste seaduse mõttes. Lasterikka pere toetuse kordamööda kasutamise eesmärk on, et see toetus jõuaks kõigi lasteni sel ajal, kui pere, kus nad kasvavad, vastab lasterikka pere materiaalsele tunnusele. PHS § 6 lg 1 teine lause on säte, mis kehtestab hüvitise kordamööda saamise õiguse selleks, et saavutada PHS §-s 15 sätestatud eesmärk, milleks lahus elavate vanemate puhul on hüvitise jõudmine mõlema pere lasteni ajal, mil nad hüvitist vajavad.

29. PHS § 6 lg 1 teine lause seab hüvitise saamise õiguse kordamööda kasutamise tingimuseks hüvitist mittesaava vanema taotluse, vanemate soovi saada hüvitist kordamööda ning seni hüvitist saanud vanema nõusoleku ühise soovi olemasolu kinnituseks. Seega välistab säte lapsetoetuse kordamööda kasutamise võimaluse andmise ühist last kordamööda kasvatavatele vanematele, kui ühise lapse eest seni hüvitist saav vanem ei anna enda soovi väljendavat nõusolekut. Samuti välistab säte lasterikka pere toetuse kordamööda saamise võimaluse laste arvu poolest samasuguses olukorras olevale ühist last enda teiste laste hulgas kasvatavale vanemale, kui hüvitist seni saav vanem ei soovi hüvitise kordamööda maksmist ega anna selleks vajalikku nõusolekut. Praeguses vaidluses on olukord just selline: ühise lapse ema ei soovi, et hüvitist makstaks vanematele kordamööda, ja kuna ta pole oma nõusolekut andnud, ei ole kaebajal võimalust saada lapsetoetust ega lasterikka pere toetust ajal, mil ühine laps kasvab tema peres. Sellisena on PHS § 6 lg 1 teine lause asjassepuutuv, sest välistab võimaluse, et kaebaja saaks lapsetoetust ja lasterikka pere toetust enda ja kolmanda isiku ühise lapse jaoks, hoolimata sellest, et nende ühine laps kasvas ka tema peres. Seega välistab PHS § 6 lg 1 teine lause kaebajale ja kolmandale isikule kordamööda toetuse maksmise, ehkki seadus sellist võimalust iseenesest tunnustab.

30. PHS § 26 lg-t 3 pole praeguses vaidluses põhjust pidada asjassepuutuvaks, sest vanemate ühine laps D on juba kolmanda isiku pere koosseisu arvatud ning tema eest toetuse kordamööda määramine ja maksmine ei saa sõltuda sellest, kumma pere koosseisu ta on arvatud. Vaidluse all, nagu nähtub kaebaja seisukohtadest, on D eest makstava lapsetoetuse kordamööda kasutamine põhjusel, et ta kasvas ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema juures. Mõlema vanema juures kasvava lapse ühe vanema pere koosseisu arvamisel oleks tähtsust eelkõige siis, kui toetust taotleks ainult üks lahus elavatest vanematest, samuti siis, kui lahus elavad vanemad taotleksid toetust kordamööda, kuid SKA poleks last kummagi vanema pere koosseisu arvanud.

Seadus ei nõua hüvitise saamise õiguse kordamööda kasutamiseks lapse arvamist teise pere koosseisu. Lapse pidev ühe pere koosseisust teise pere koosseisu arvamine selleks, et vanemad saaksid kordamööda kasutada toetuse saamise õigust, tekitaks ka asjatut koormust. SKA ongi haldusmenetluses pidanud võimalikuks anda kaebajale ja kolmandale isikule toetusi kordamööda. SKA väide ameti praeguse infosüsteemi piiratud võimaluste kohta ei anna alust jätta kohaldamata seadust, mis näeb ette toetuste maksmise vanematele kordamööda.

31. Perehüvitiste seadus ei anna juhiseid, kuidas toimida, kui üks vanematest PHS § 6 lg 1 teises lauses nimetatud nõusolekut ei anna või kui vanemad toetuse saajas PHS § 26 lg-s 3 nimetatud kokkuleppele ei jõua. SKA ei saa sellistel juhtudel ise otsustada, kummale vanematest toetus määrata. On selge, et praegu pole sellise nõusoleku asendamine SKA pädevuses.

Maakohus saaks asendada seni hüvitist saanud vanema nõusoleku hüvitise saamiseks kordamööda kohtulahendiga, kui selleks oleks materiaalõiguslik alus. Tahteavalduse asendamist maakohtu lahendiga reguleerib tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 68 lg 5, mis sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Samasisuline on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1.

32. Võtmata seisukohta küsimuses, kas hüvitise saamise õiguse kordamööda kasutamist taotleval vanemal oleks materiaalõiguslik alus nõuda selleks seni hüvitist saanud vanema nõusoleku asendamist kohtulahendiga TsÜS § 68 lg-s 5 või TMS § 184 lg-s 1 ette nähtud korras, leiab üldkogu järgmist. Maakohtusse pöördumine, asendamaks teise vanema puuduvat nõusolekut kohtulahendiga, oleks ka sellekohase materiaalõigusliku aluse olemasolu korral vanema jaoks ülearu koormav, sh aeganõudev ja kulukas. SKA-l on võimekus tuvastada, et laps kasvab mõlema vanema peres ligikaudu võrdselt. Selleks et tuvastada perehüvitiste saamise õiguse kordamööda kasutamise eelduste täidetus, on haldusmenetlus eeldatavasti kiirem, lihtsam ja odavam viis. Praegune kaasus ongi just sellise olukorra näiteks. Ka viibiks maakohtusse pöördumise vajaduse tõttu lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse määramine. Toetused ei jõuaks maakohtus toimuva vaidluse tõttu teises peres kasvavate lasteni ajal, mil toetused peaksid seaduse järgi nendeni jõudma. Kui SKA pädevuses oleks määrata toetused kordamööda ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta, siis saaks SKA keelduva otsuse halduskohtus vaidlustada ja taotleda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 ja § 251 lg 1 p 3 alusel SKA kohustamist määrama esialgse õiguskaitse korras toetuste kasutamine kordamööda selleks, et toetused jõuaksid lasteni ajal, mil nad seda vajavad. HKMS § 249 lg 2 järgi võib esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtule esitada juba pärast haldusorganile vaide esitamist. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei tähendaks asja lõplikku lahendamist. Ka on HKMS § 4 lg 4 alusel halduskohtu pädevuses tuvastada haldusasja raames iseseisvalt ja lõplikult kõik selle asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Samuti pole välistatud, et praeguses ja sellega analoogilistes vaidlustes tuleb lahendada ka mitmeid avalik-õiguslikke küsimusi, näiteks kas toetuse taotleja kuulub SÜS §-s 3 loetletud isikute hulka, millal toetust taotleti (PHS § 6 lg 1) või kas taotleja on rikkunud teatamiskohustust (PHS § 9 ja § 28 lg-d 1 ning 2). Eelistada tuleks olukorda, kus kohtusse pöördumise korral lahendab vaidluse üks kohtuharu. Just sellise eesmärgiga on kehtestatud HKMS § 4 lg 4. Seega oleks halduskohtumenetlus väidetavate õiguste kaitseks efektiivsem kui maakohtult kohtulahendiga nõusoleku asendamise taotlemine.

Samadel põhjustel ei ole kohane ka Riigikogu arvamuses kirjeldatud lahendus. Riigikogu arvab, et kui SKA näeb, et vanemad ei suuda kokku leppida, siis edastab ta kohalikule omavalitsusele info, et lapse rahaasjad on haavatavad, ning kohalik omavalitsus pöördub seejärel maakohtusse taotlusega määrata lapsele finantsküsimustes erieestkoste. Selline menetlus oleks aeganõudev ja ebatõhus.

33. Haldusmenetluse seaduse § 6 järgi on haldusorganil kohustus haldusakti andmiseks tähtsust omavad asjaolud välja selgitada. Haldusmenetlus praeguses asjas näitab, et SKA on võimeline otsustuse tegemiseks vajalikke tõendeid ise koguma ja tuvastama, millises peres laps kasvab. Peretoetuste määramine ja nende suurus sõltub laste arvust, mitte pere vajadusest riigi abi järele ega sellest, kui palju üks või teine vanem lapse kasvatamisse raha on panustanud. Vaja on tuvastada, et laps kasvab mõlemas peres kordamööda ja et teiselt vanemalt pole hooldusõigust ära võetud või piiratud viisil, mis välistab ka talle toetuse määramise.

III

34. Üldkogu nõustub kaebajaga, et PHS § 6 lg 1 teine lause rikub nii lapsetoetuse kui ka lasterikka pere toetuse puhul tema võrdsuspõhiõigust. Vaidlusalune säte riivab seejuures ka kaebaja laste võrdsuspõhiõigust ajal, mil D kasvab kaebaja peres.

35. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli PHS § 17 lg 3 järgi lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 55 eurot ja kolmanda lapse kohta 100 eurot kuus. Lasterikka pere toetus kolme kuni kuut last kasvatavale perele oli PHS § 21 lg 2 järgi 300 eurot kuus.

36. Kaebajal ja kolmandal isikul on üks ühine laps, kes vähemalt SKA otsuse tegemise ajal kasvas ligikaudu võrdse aja kestel vaheldumisi mõlema vanema peres. Kummalgi vanemal oli veel kaks last, kes kasvasid vastavalt kaebaja ja kolmanda isiku peres. Kaebaja ja kolmanda isiku kõigi laste vanus võimaldanuks saada lapsetoetust ja lasterikka pere toetust.

37. Kolmas isik sai SKA vaidlusaluse otsuse tõttu lapsetoetust sel viisil, et tema ja kaebaja ühine laps arvatakse kolmanda isiku esimeseks lapseks ning kolmanda isiku kaks ülejäänud last arvatakse tema teiseks ja kolmandaks lapseks. Kolmas isik sai kaebajaga ühise lapse ja enda ülejäänud kahe lapse eest ka lasterikka pere toetust. Kaebaja kolmanda isikuga ühise lapse eest lapsetoetust ei saanud. Ta ei saanud ka lasterikka pere toetust, kuna lapsetoetus kolmanda isikuga ühise lapse eest oli määratud kolmandale isikule. Kaebaja sai lapsetoetust enda kahe lapse eest, kes arvati toetuse suuruse määramisel tema esimeseks ja teiseks lapseks.

Seega sai kolmas isik vaidlustatud otsuse tegemise ajal peretoetusi kokku 510 eurot ja kaebaja 110 eurot kuus.

38. Eeltoodust nähtub, et kaebajat ja kolmandat isikut, kelle peredes nende ühine laps kasvas ligikaudu võrdse aja kestel, on lapsetoetuse saamise õiguse kordamööda kasutamise võimaluse puudumise tõttu ilmselgelt ebavõrdselt koheldud. Ebavõrdne kohtlemine seisnes selles, et ajal, mil kaebaja ja kolmanda isiku laps kasvas kaebaja peres, ei saanud kaebaja 1) ühise lapse eest lapsetoetust esimese lapse lapsetoetuse suuruses; 2) enda kahe ülejäänud lapse eest lapsetoetust teise ja kolmanda lapse lapsetoetuse suuruses ega 3) lasterikka pere toetust. Kolmas isik aga sai samal ajal lapsetoetust esimese, teise ja kolmanda lapse lapsetoetuse suuruses ning lasterikka pere toetust. Kaebaja oli PHS §-s 15 sätestatud eesmärkidel antavast abist ilma jäetud. Vähemalt kaebaja ülejäänud kahe lapse puhul oli lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse saamise õiguse kordamööda kasutamise võimaluse puudumise tõttu tegemist vanemate ebavõrdse kohtlemisega. Kaebaja ja kolmanda isiku ühise lapse lapsetoetuse puhul ei pruugi tegemist olla intensiivse riivega, kui lapsetoetus jõuab kolmanda isiku kaudu ühise lapseni. PHS § 17 lg 1 järgi on õigus saada lapsetoetust lapsel. Üldkogu hinnangul on intensiivselt riivatud kaebaja õigust saada ja kasutada lapsetoetust. SKA otsuse tõttu ei muutunud ka kaebaja teise ja kolmanda lapse lapsetoetuse suurus ajal, mil D kasvas kaebaja peres. Samuti ei saanud ta seetõttu lasterikka pere toetust.

39. Võrdsuspõhiõiguse eespool kirjeldatud intensiivse riivega kaasnes ka kaebaja peres alaliselt kasvanud kahe lapse õiguste riive, sest nemad said ka ajal, mil D kasvas kaebaja peres, lapsetoetust üksnes suuruses, mis oli ette nähtud pere esimesele ja teisele lapsele. Kui lapsetoetuse saamise õigust ühise lapse eest kasutanuks kaebaja ja kolmas isik kordamööda, siis olnuks ka ainult kaebaja juures elanud kahe lapse lapsetoetus suurem ajal, mil D elas koos nendega.

40. Lapsi koheldakse ebavõrdselt ka lasterikka pere toetuse puhul. Kui ei kohaldata PHS § 6 lg 1 teist lauset, siis ei saa kaebaja pere ja lõppkokkuvõttes ka ainult kaebaja juures elava kahe lapseni jõuda lasterikka pere toetus ajal, mil D kasvab koos nendega.

41. Üldkogu ei leia kaebaja ebavõrdsele kohtlemisele õigustust.

42. Vanemate ebavõrdset kohtlemist ei või põhjendada sellega, et toetuste kordamööda või ükshaaval saamise õiguse kasutamine on perekonna iseotsustamise küsimus. PHS peab silmas lapse kasvamist erinevates peredes (vt ka p 28).

43. Ebavõrdset kohtlemist ei ole praegusel juhul võimalik õigustada ka administratiivsete raskuste ega SKA infosüsteemi võimalustega. Juhinduda tuleb eesmärgist, milleks peretoetused on seadusega ette nähtud, ja nende isikute huvidest, kelle jaoks peretoetused on kehtestatud. PHS § 6 lg 1 teises lauses kasutatud termin "kordamööda" tähendab vaheldumisi mingi pikema aja kestel. Kui vanemate kokkuleppe olemasolu korral lubab infosüsteem toetust kordamööda maksta, peab see olema tehniliselt võimalik ka juhul, kui üks vanematest selleks nõusolekut ei anna. Kui aga SKA infosüsteem ei võimalda üldse toetust kordamööda maksta, ei vasta tõele väide, et see infosüsteem on üles ehitatud PHS nõuetest lähtuvalt. Toetuste maksmine vanematele kordamööda ei eelda, et toetuse senisele saajale tuleb teha toetuse maksmise lõpetamise otsus, kui toetuse saamise õigus läheb uueks perioodiks üle teisele lapsevanemale. Toetuse väljamaksmise lõpetamiseks sellisel juhul pole seaduses ka kohast alust.

44. Üldkogu hinnangul on PHS § 6 lg 1 teine lause vastuolus ka PS §-ga 14.

45. PS §-st 14 tuleneb mh põhiõigus korraldusele ja menetlusele, millest johtuvalt peab Riigikogu looma põhiõiguste realiseerimiseks kohase menetluse, mis tagab tõhusalt eeskätt isiku materiaalsete õiguste realiseerimise (vt ka Riigikohtu määrus nr 5-17-42/9, p 34) ja on õiglane. Peretoetused peavad lasteni jõudma kiiresti.

Üldkogu märgib, et peretoetuste saamise õiguse kordamööda kasutamise regulatsioon ei ole õigusselgust tagava tihedusega, ei haaku selgelt perehüvitiste seaduse teiste sätetega ja võib peretoetuste kordamööda määramisel ja maksmisel tekitada veel mitmeid probleeme.

46. PS § 28 lg-t 4 tuleb praeguse asja asjaoludel mõista nii, et see annab lasterikastele peredele lisaks PS § 27 lg-ga 3 ("Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse.") tagatule täiendava kaitse. See lisakaitse peab olema võrdses olukorras olevate isikute jaoks võrdne. Praegune seadus riivab intensiivselt toetusi mittesaava lasterikka pere vanema – ja seeläbi ka osa tema laste – õigusi. Vanemal pole võimalik anda oma kõigile lastele edasi riigi loodud hüve samal määral, nagu seda saab teha ühise lapse eest toetust saav vanem. Ühise lapse eest lapsetoetust saav teine vanem saab aga seda hüve oma laste huvides kasutada. Sellist vahetegemist pole PS järgi võimalik õigustada. Rikutud on PS § 28 lg-t 4 koostoimes PS §-ga 12.

IV

47. Eeltoodu põhjal on üldkogu seisukohal, et PHS § 6 lg 1 teine lause on vastuolus põhiseadusega osas, milles see säte ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. PHS § 6 lg 1 tuleb selles osas tunnistada kehtetuks.

V

48. Kuna üldkogu tunnistab PHS § 6 lg 1 teise lause osaliselt põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ning haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada. Üldkogu teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab SKA 25. juuli 2018. a otsuse.

49. SKA saab taotlust uuesti läbi vaadates kontrollida ka kolmanda isiku väidet, et alates 2018. a novembrist kasvab kaebaja ja kolmanda isiku ühine laps ainult kolmanda isiku juures. Kui väide osutub tõeseks, ei mõjuta see SKA vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, vaid ainult seda, kui pikaks ajaks saab SKA taotlust uuesti lahendades tagantjärele määrata peretoetused kordamööda maksmiseks.

Kui SKA annab D vanematele õiguse kasutada toetuste saamise õigust kordamööda, siis saab kaebajale toetuse tagasiulatuvalt määrata ajaks, mil D pärast taotluse esitamist kasvas tema peres.

SÜS § 31 lg 1 ei anna õigust nõuda kolmandalt isikult tagasi D-ga seonduvalt talle välja makstud lapsetoetust ja lasterikka pere toetust. Samuti ei luba SÜS § 34 neid summasid tasaarvestada, kui SKA otsustab pärast praeguse kohtuotsuse jõustumist anda vanematele tagasiulatuvalt õiguse saada toetusi kordamööda.

SÜS § 31 lg 1 p 1 sätestab, et hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma tagasi, "kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigust ei olnud tekkinud". SÜS § 34 alusel tagasiarvestuse tegemise võimalus sõltub hüvitise SÜS § 31 lg 1 p 1 alusel tagasi nõudmise võimalusest.

Üldkogu on seisukohal, et praegusel juhul pole SÜS § 31 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused täidetud. Kolmandal isikul oli tekkinud õigus saada toetust, talle toetuse maksmist pole peatatud ega lõpetatud. Kehtiv haldusakt andis toetuse saamiseks ka materiaalõigusliku aluse. Vaidlusalusel ajavahemikul maksti kolmandale isikule osa toetuste summadest riigi vea tõttu. Üldkogu on seisukohal, et kui üksnes riigi vea tõttu tuleks sotsiaaltoetuse määramine või maksmine algusest peale kehtetuks või õigusvastaseks tunnistada, siis pole alust isikult talle makstud sihipäraselt kasutatud toetuste summasid tagasi nõuda. SÜS § 31 lg 1 p 1 ei ole õige tõlgendada inimese kui vaidluse nõrgema poole kahjuks, kui vea on teinud riik, praegusel juhul seadusandja. Riigi vea tõttu välja makstud ning sihipäraselt kasutatud lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse tagasinõudmine või tasaarvestamine tähendaks seda, et lastel puudub riigi veast tingitud tagasinõude või tasaarvestuse täitmise ajal riigi abi, mida nad seaduse järgi vajavad. Vanem peaks sel juhul oma sissetulekust riigile üle kandma summa, mida ta vähemalt eeldatavasti kulutaks lastele. Riigi vea tõttu tehtud kulutused peavad jääma riigi kanda.

Seega, kui SKA otsustab kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel kaebajale toetused tagasiulatuvalt määrata, pole kolmandale isikule toetuse määramise otsust vaja tagasiulatuvalt muuta. Kui kaebaja taotlus rahuldatakse, tuleb eelmist otsust muuta edasiulatuvalt, kui D kasvab ka pärast oktoobrit 2018 mõlema vanema juures. Edasiulatuvalt toetuste määramisel ei ole vaja lõpetada toetuse maksmist kolmandale isikule. Selleks pole seaduses ka alust.

50. Kui kaebaja peresse sündis 2020. a mais kolmas laps, peab taotluse uuel läbivaatamisel arvestama ka selle asjaoluga. Kolmanda lapse sündimine kaebaja peresse ei mõjuta SKA 25. juuli 2018. a otsuse õiguspärasust. Küll mõjutab see asjaolu edasiulatuvalt toetuste määramist selliselt, et kaebajal on õigus saada lasterikka pere toetust, sõltumata sellest, kas D kasvab tema peres. Samuti mõjutab see PHS § 17 lg 3 järgi kaebajale makstavate lapsetoetuste suurust, seda ka juhul, kui D kasvab pärast kaebaja perre kolmanda lapse sündimist kordamööda kolmanda isiku ja kaebaja peres.

51. Kolmas isik on esitanud kassatsiooniastmes 1. juuni 2020. a seisukoha lisana ühise lapse kinnituse selle kohta, et ta kasvab alates 2018. a novembrist kolmanda isiku juures. Riigikohtul ei ole võimalik nimetatud tõendit hinnata ja see tuleb tagastada. Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtute otsustega, ning ei kogu ega hinda tõendeid (HKMS § 229 lg 2 esimene lause ja lg 3).

52. Kuna üldkogu teeb uue otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1).

Kaebaja on kandnud õigusabikulusid halduskohtus 1188 eurot, apellatsiooniastmes 646 eurot ja kassatsiooniastmes 396 eurot. Need kulud on vajalikud ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 2230 eurot.

Kolmanda isiku menetluskulud jäävad tema enda kanda.

53. HKMS § 178 lg 3 ja § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses nii kaebaja, tema laste kui ka kolmanda isiku nimi tähemärgiga.

Villu Kõve, Velmar Brett, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Julia Laffranque, Saale Laos, Viive Ligi, Heiki Loot, Kaupo Paal, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Kalev Saare, Juhan Sarv, Tambet Tampuu