ID-kaart

Lihtotsing

Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamine
Kultuuriminister 16.09.2020 käskkiri number 137; jõustumiskuupäev 02.10.2020

redaktsioon 02.10.2020 [RT III, 22.09.2020, 2]

Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamine

Vastu võetud 16.09.2020 nr 137

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 1 alusel.

1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga "arheoloogiamälestis“ Kalmistu (asukoht Võru maakond, Võru vald, Loosi küla, Johani, KÜ 87401:002:0131).

2. Kehtestan mälestise piiri vastavalt kaardile käskkirja lisas 1 ja kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2. Kaitsevööndi eesmärk on tagada kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine.

3. Muinsuskaitseametil kanda mälestise ja kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja Maa-ameti kaardile ning teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele.


Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine

Kalmistu asub Võru maakonnas Võru vallas Loosi külas Johani kinnistul, mille omanik on eraisik. Kalmistu paikneb haritaval põllumassiivil. Kalmistu alale ei ole püstitatud hooneid. Pärimusteadete järgi on selles paigas kunagi olnud kirik. Kalmepinda on väga tugevasti ja pikaajaliselt detektoritega rüüstatud.

2012. a sügisel avastati põllutööde käigus Johani maaüksuselt kesk- ja varauusaegsele kalmistule viitavaid leide (inimluud, mündid, ehted, keraamika). Maaomanik teavitas leidudest Muinsuskaitseametit.

Arheoloogilise kultuurkihi säilimise tagamiseks ja kultuuriväärtuse kindlakstegemiseks vajalike menetlustoimingute läbiviimiseks võeti leiukoht 16.04.2015 Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga nr 1.1-5/14-A kuueks kuuks ajutise kaitse alla.

Esmase uuringu kalmistu kultuuriväärtuse hindamiseks ja piiride määramiseks viisid läbi Tartu Ülikooli arheoloogid 2015 aprillis. Uuringu käigus leiti inimluude kogumeid, pronksist sõle fragment ja kauriteokarpe.

Uuringutel saadud andmete põhjal otsustas Muinsuskaitseamet algatada Loosi küla kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse ning küsis mälestiseks tunnistamise kohta arvamust kinnistu omanikult ja Vastseliina Vallavalitsuselt 2015. aasta oktoobris. Sealhulgas informeeriti maaomanikku, et edaspidi tohib mälestise ala kasutada heina- ja karjamaana, et vältida luustike lõhkumist künnitegevusega.

Sama aasta sügisel teostati täiendav detektoruuring, mille käigus leiti erakordselt arvukalt ja iseäralikke keskaegseid münte ning kalmeleide.

Täiendavad uuringud teostati 2017 aprillis ja septembris. Aprilli uuringu käigus koguti pärimusteateid ning leiti matustest pärit luid. Septembris toimunud detektoruuringu käigus leiti veel hulgaliselt kesk- ja varauusaegseid münte ning ehtekatkeid.

Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamisega kaasnevaid kitsendusi ning 2017. aasta uuringute aruannet tutvustati kavandatava mälestise ja kaitsevööndi ala omanikele 2018. aasta märtsis. Johani kinnistu omanik andis teada, et ei ole vastu mälestiseks tunnistamisele. Kaitsevööndi alasse jääva Helmuti (KÜ 87401:002:1121) kinnistu üks kaasomanikest andis teada, et nõustub mälestiseks tunnistamisega. Helmuti kinnistu teine kaasomanik ja Väiketautsa-Mihkli (KÜ 87401:002:1100) kinnistu omanikud kirjalikku tagasisidet ei esitanud.

Mälestiseks tunnistamise menetluse kestel jõustus 01.05.2019 uus muinsuskaitseseadus. Haldusmenetluse seaduse § 5 lõike 5 kohaselt kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Uue muinsuskaitseseaduse jõustumisel hinnati Loosi küla kalmistu mälestiseks tunnistamise asjaolude vastavust ka muinsuskaitseseadusega sätetatud mälestiseks tunnistamise alustele.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja kaitse alla võtmise põhjendus

Muinsuskaitseseaduse § 10 lg 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eelduseks, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 "Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest.

Vastavus riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele

Loosi küla kalmistu puhul on riikliku kaitse üldistest kriteeriumitest kaalukamad olulisus, selektiivsus ja originaalsubstantsi säilivus.

Kalmistu on rikkaliku arheoloogilise leiumaterjaliga matusepaik, kus on esindatud nii hilismuinasaegsed paganlikud põletusmatused kui ka kesk- ja varauusaegsed ristiusu tavasid järgivad laibamatused. Loosi küla kalmistu on oluline muistis, mis võimaldab uurida eriaegseid matusekombeid ning laiemalt ristiususule üleminekuga seotud protsesse ja on seega tervikuna oluline Eesti kultuuripärandile.

Tuginedes seniste uuringute käigus saadud leiumaterjalile on tegemist selle perioodi ühe silmapaistvama kalmistuga Lõuna-Eestis.

Kuigi kalmistu ala on pikka aega haritud põllumaana ning seda on korduvalt rüüstanud detektoristid, on kalmistu originaalsubstants koos matustega tervikuna hästi säilinud.

Vastavus arheoloogiamälestise kriteeriumitele

Loosi küla kalmistu puhul on arheoloogiamälestise riikliku kaitse kriteeriumitest kõrge kaaluga vanuse ja asukoha, teabe teadusliku väärtuse ja ainulaadsuse ning säilitatavuse kriteeriumid.

Määrava tähtsusega on objekti vanus ja asukoht. Loosi kalmistu vanimad matused on 11.–12. sajandi põletusmatused, kesk- ja varauusajal (13.–18. saj) on tegu olnud laibamatustega külakalmistuga. Kalmistu sisaldab arheoloogilist teavet enam kui 700 aasta pikkuse perioodi kohta ning on ajalise mitmekesisuse ja -kihilisuse näitaja.

Teiseks on oluline kalmistu matusekihis leiduva teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus. Arheoloogiliste uuringute kohaselt sisaldab Loosi küla kalmistu matusekiht lisaks põlenud luudele ja põletamata luustikele ka münte, ehteid ning tööriistu. Arheoloogilised leiud viitavad kõrge teadusliku väärtusega matmispaigale, mis on eeskätt piirkonna, kuid ka kogu Eesti kontekstis eripärane ja ainulaadne. Nii kaevamiste käigus leitud kui kalmistu säilinud alal alles olevad inimluud ja arheoloogilised leiud on hindamatuks allikaks mineviku matmiskombestiku, religiooni ja eluolu uurimisel.

Kolmandaks oluliseks kriteeriumiks on säilitatavus. Senise maakasutuse muutmise planeerimisel on eelistatud asja säilimine algses asukohas, et tagada maastiku ajaline mitmekihilisus.

Eeltoodule tuginedes esindab Loosi küla kalmistu Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa ning vastab riikliku kaitse eeldusele.

Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud riikliku kaitse kehtestamise vajalikkust ja kaitse ulatust. Loosi küla kalmistu sisaldab olulist teaduslikku teavet kesk- ja varauusajast ning on oma olemuselt ainulaadne. Arvestades asjaolu, et Loosi küla kalmistu sisaldab peamiselt metallist esemeid, on objekt ohustatud salajaste ja mitteteaduslike kaevamiste tõttu. Menetluse tulemusena on jõutud järeldusele, et Loosi külas asuva kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamine on põhjendatud.

Mälestis ja selle kaitsevöönd paiknevad eramaal. Kinnistute omanikke on menetlusse kaasatud, vastuväiteid kaitse alla võtmise kohta ei ole esitatud.

Mälestise ala on soovitav kasutada rohumaana. Jätkates senist maakasutust põllumaana tuleb mälestise alal arvestada, et kuna matused paiknevad maapinna lähedal, siis on lubatud vaid sellised maaharimisega seotud mullatööd, mille sügavus ei ületa 10 cm. Sügavkünd ei ole lubatud, kuna sügavam maaharimine võib seni terviklikult säilinud luustikke liigselt lõhkuda.

Mälestise kaitsevööndis võib jätkata kõiki välja kujunenud maakasutusega seotud tegevusi, sh maaharimine ja karjakasvatamine.

Mälestise piir

Loosi küla kalmistu on maa-alaline objekt, mille puhul on muinsuskaitseseaduse § 19 lõige 2 punkti 1 kohaselt vaja määrata selle piir. Loosi küla kalmistu piiri määramisel on lähtutud väliuuringutel avastatud arheoloogilistest leidudest. Lisaks on piiri määramisel lähtutud teedest, kraavidest, kõlviku- ja katastripiiridest ning muudest looduses hästi jälgitavatest maamärkidest niivõrd kui need sobituvad arheoloogiliste andmetega matusekihi ulatuse osas.

Kaitsevöönd

Muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtuvalt. Loosi küla kalmistu kaitsevööndi eesmärk on MuKS § 14 lõike 2 punkti 3 kohaselt tagada kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine. Arheoloogilise kultuurkihi paksus ja teabemahukus võivad erineda paiguti ning ilma täielikult arheoloogiliselt läbi kaevamata ei ole kultuurkihi ulatust alati võimalik täpselt määrata. Seega aitab kaitsevöönd kaitsta arheoloogilist kultuurkihti, mis võib ulatuda kaugemale seni teada olevalt kalmistu alalt. Kaitsevööndiga tagatakse mälestise seni avastamata arheoloogilise kultuurkihi ja leidude säilimine edaspidiseks teaduslikuks uurimiseks mälestist toetavas maastikusituatsioonis. Kaitsevööndi määramisel on lähtutud mälestise asupaigast maastikul ning leidude levi- ja kontsentratsiooniala piiridest.

Mälestisele kehtestatav kaitsevöönd hõlmab osaliselt Johani, Helmuti ja Väiketautsa-Mihkli kinnistuid.

Leevendused

Muinsuskaitseseadusega sätestatud tööde tegemise loakohustusest ning kaitsevööndis kooskõlastamise ja teavitamise kohustusest leevenduste tegemine ei ole asjakohane, kuna nii ehitamine, kõrghaljastuse rajamine kui ka raie-, kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd mõjutavad otseselt mälestiste säilimist.

Tõnis Lukas
Kultuuriminister

Lisa 1 Kalmistu piir Eesti põhikaardil
Lisa 2 Kalmistu kaitsevööndi piir Eesti põhikaardil
avalikgif