Simmu talu vesiveski kultuurimälestiseks tunnistamine

Vastu võetud 30.11.2020 nr 179

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 1 alusel.

1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga "ehitismälestis“ Simmu talu vesiveski (asukoht Saare maakond, Saaremaa vald, Möldri küla, Simmu, KÜ 72101:001:0271). Mälestise asukoht on märgitud kaardil käskkirja lisas 1.

2. Kehtestan käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise kaitsevööndi vastavalt käskkirja lisale 1. Kaitsevööndi eesmärk on tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning kinnismälestise vaadeldavus.

3. Muinsuskaitseametil teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele ning kanda mälestise ja kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja piir maa-ameti kaardile.


Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine

Simmu talu vesiveski on taluarhitektuuri ilmekas näide ning vesiveskite erandlik näide. Veski sisaldab endas 1900. aastate paiku ehitatud puidust hollandi tuulikut, mis on 1932. aastal praegusesse asukohta üle toodud ja ümber ehitatud vesiveskiks. Sarnane ümberehitus tuulikust vesiveskiks on Eestis teadaolevalt ainukordne. Praeguseks on vesiveskeid Eestis kokku säilinud alla 300 (lisaks varemed). Nendest ligikaudu üks kolmandik on puidust veskihooned (vähemalt 50% puithoone). Sealjuures pole teada, kui paljudes on praeguseks säilinud veski sisseseade. Endisaegset funktsiooni kandev ja praegu töökorras vesiveskite esinduslikum näide on Hellenurme mõisa vesiveski Tartumaal. Simmu veskile sarnased väiksemat tüüpi talukompleksi kuuluvad puidust veskihooned on külamaastikus pigem haruldus. Lisaks Simmu talu vesiveskile on Saaremaal säilinud ainult kolm vesiveskit – Pidula mõisa vesiveski (ehitatud u 1820, kultuurimälestis), Leisi alevikus M. Kadarik & Ko jahu- ja saeveski (ehitatud 1937) ning Küdema küla Möldriveski (ehitatud 1920). Simmu talu vesiveski on viimane säilinud talu-vesiveski Saaremaal. Saaremaa kontekstis tõstab vesiveski väärtust seegi, et seal on vilja jahvatatud peamiselt tuulikutes. 19. sajandi lõpus oli Saaremaal ligikaudu 1250 tuulikut, olles seega kõige tuulikuterohkem maakond Eestis. Seevastu vesiveski kohti on Saaremaal olnud läbi aegade teadaolevalt ligikaudu 50.

Ettepanek Simmu talu vesiveski mälestiseks tunnistamiseks tehti hoone omaniku V. I., Tuulikute Meistrikoja eestvedaja M. Koppeli ja koduloo-uurija J. Holmi ühise pöördumisena 2018. aastal. Ettepanekule oli lisatud M. Koppeli koostatud põhjalik ülevaade vesiveski ajaloost, kultuuriväärtusest ja hetkeseisukorrast. Esitatud ettepanekule toetudes algatas Muinsuskaitseamet hoone mälestiseks tunnistamise menetluse. Veski erilisust on rõhutanud lisaks Rahvusvaheline Molinoloogia Selts (The International Molinological Society) oma 2017. aasta pöördumises Muinsuskaitseametile.

Vesiveski on eraomandis. Muinsuskaitseameti esindajad kohtusid veski omanikuga kohapeal 17.09.2019. Arutelu käigus tutvustati hoone omanikule planeeritava kaitsevööndi ulatust ning inventeeriti veski sisseseade detailid. Omanik tutvus kaitsevööndi ettepanekuga ja avaldas soovi, et kõrval asuvad taluhooned (ait, garaaž ja kelder) jääksid kaitsevööndist välja.

Muinsuskaitseamet teavitas 26.09.2019 kirjaga Saaremaa Vallavalitsust ja planeeritavasse kaitsevööndisse jääva Lause kinnistu (KÜ 72101:001:0388) omanikke tehtud ettepanekust ning küsis arvamust veski mälestiseks tunnistamise ja kaitsevööndi loomise kohta. Muinsuskaitseamet kaasas menetlusse ka Keskkonnaameti, sest Simmu talu vesiveski paikneb vooluveekogu Möldri oja kõrval.

Saaremaa Vallavalitsus nõustus ettepanekuga. Keskkonnaametil vastuväited puudusid, kaitsevööndisse jääva Lause kinnistu omanikud arvamusi ei esitanud.


Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja mälestiseks tunnistamise põhjendus

Muinsuskaitseseaduse § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eelduseks, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 "Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest.

Simmu talu vesiveski mälestiseks tunnistamisel on hinnatud selle vastavust riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele ja ehitismälestise liigi kriteeriumitele.

Esiteks on määrava tähtsusega hoone haruldus Veski sisaldab 1900. aastate paiku ehitatud puidust hollandi tuulikut, mis on 1932. aastal praegusesse asukohta üle toodud ja ümber ehitatud vesiveskiks. Sarnane ümberehitus tuulikust vesiveskiks on Eestis teadaolevalt ainukordne. Ehitise arhitektuurses kompositsioonis peegeldub hoone funktsionaalsus. Vesiveski vundament on rajatud oja kaldale, raudkividest alusele. Vesiveski on ülesehituselt puitsõrestikehitis, mis koosneb puitkonstruktsioonil ehitatud kahest korrusest. Vesiveski on seest võrdlemisi ruumikas, mehhanismid hõlmavad mõlemal korrusel ainult alla poole põranda pindalast. Nii hoone ülesehituses kui ka seadmete paigutamisel on oluline roll olnud kasutada olnud materjalil hollandi tuuliku kujul.

Kaaluka kriteeriumina saab käsitleda ka originaalsubstantsi säilivust. Veskihoone on säilinud ehitusaegses mahus, valdavalt originaalkujunduse, -konstruktsiooni ja -detailidega. Vanimast kihistusest (tuulikust) pärineb enamik kandekonstruktsioonist ja sisustusest. Ümberehitusi ega suuremaid remonttöid pärast vesiveski rajamist tehtud ei ole. 2017. ja 2018. aastal tehtud avariitööde käigus sai hoone uue konserveeriva katuse taaskasutatud eterniidi kujul ning suleti hoone säilimist ohustavad läbijooksud.

Lisaks on oluline, et vesiveski sisseseade on säilinud suures osas komplektsena. Sisseseade algsest komplektist puudub vaid altvoolu vesiratas. Vesiratta vee pealevoolulüüs paiknes vahetult vesiveski põhjapoolsel ehitusjoonel ojas. Vesiratta võll koos õues oleva laagriga on säilinud, võlli välimine osa on siiski ulatuslike kahjustustega. Veski alumisel korrusel paiknevad jahukirst, pilljalg koos kammrattaga ja vesiratta laager. Esimeselt korruselt pääseb trepi kaudu teisele korrusele, kus paiknevad kaks paari veskikive, laes kotivinn ja põrandas sepishingedel kotiluugid. Mehhanismidest on säilinud veel kivitangid koos kivikraanaga, kahed krantsid, tõrred, kingapukid koludega ja kingad. Alumisel korrusel laes on jahutoru, mis suunas vilja jahukirstu. Jahukirst on sõelte, sõelaraputaja ja ventilaatoriga. Püstvõll on ligikaudu 1,5 m pikkune, selle küljes on kammratas ja värkel. Suurratas paikneb vesiratta võlli küljes. Eraldiseisvana paikneb kaanega suletav tangude kast. Oja pool lääneviilus on olnud laudluuk, kust mölder on saanud vesiratast töö ajal kontrollida.

Eeltoodule tuginedes esindab Simmu talu vesiveski Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa ning vastab riikliku kaitse eeldusele.

Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud riikliku kaitse kehtestamise vajalikkust ja kaitse ulatust. Eestis on pisut üle 5000 ehitismälestise, millest suurem osa esindab baltisaksa ehitustraditsiooni ning on seotud mõisa- või kirikukultuuriga. Taluarhitektuur, mis on Eesti ehituspärandi oluline osa ja kohaliku ajaloo peegeldaja, on kultuurimälestiste nimistus alaesindatud. Kultuurimälestisena on praegu kaitse all 62 vesiveskit. Kaitsealuseid veskihooneid, mis on ehitatud kas täielikult või vähemalt 50% ulatuses puidust, on kokku 13. Kaitsealuste veskite, mis on ka praegu käsitletavad selgelt talukompleksi osana, arv on 15. Simmu talu veski puhul on tegemist ühega vähestest selgelt talukompleksi kuuluva puidust veskihoonega, mis on suures osas terviklikuna säilinud tänaseni. Seega täiendab ja tasakaalustab vesiveski ehitismälestisena kultuurimälestiste nimekirja.

Menetluse käigus on veski omanik välja toonud, et kaitsevöönd võiks hõlmata veskihoone lähimat ümbrust ning taluhooned võiksid kaitsevööndist välja jääda. Omaniku andmetel on veskist kagus asuvat hoonet varasemate ümberehituste käigus oluliselt muudetud ning veskist idas asuva garaaži puhul on tegemist oluliselt hilisema ehitusega. Muinsuskaitseamet kaalus ettepanekut ja leidis, et kaitsevööndi ulatus, milleks on veski lähiümbrus, on vähim ala, mis tagab veskile sobiva ja toetava keskkonna. Kaitsevööndi sellesse alasse jäävad kaks hoonet: garaaž ja ait. Garaaž asub veskist kõigest kümne ja ait kahekümne meetri kaugusel. Nende ehitiste mahulised või muul moel visuaalsed muutused võivad mõjutada (eeskätt vaadete mõttes) mälestisele sobivat keskkonda. Kaitsevööndisse jäävaid hooneid ei määrata kultuuriväärtuslikeks objektideks – neil hoonetel puudub eraldiseisvatena veskiga tähenduslik seos. Kaitsevööndi alal tegevusi kavandades on vajalik järgida põhimõtet, mille kohaselt peab säilima mälestisele sobiv ja toetav ümbrus.

Veskihoone ei paikne miljööväärtuslikul hoonestusalal ega muinsuskaitsealal ning ei ole kaitstud muul viisil. Mälestiseks tunnistamine on sobiv meede kõrge kultuuriväärtusega objekti säilimise tagamiseks, sest ainult mälestisele saab riik anda muinsuskaitse eritingimused, millega antakse juhised, piirangud ja võimalused hoones ehitamiseks, et tagada selle käigus ajaloolise ja arhitektuurilise väärtuse säilimine. Neid muinsuskaitselisi nõudeid tasakaalustab võimalus saada hoone restaureerimiseks riiklikku toetust.


Kaitsevööndi eesmärk ja ulatus

Muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kaitsevöönd kehtestatakse eesmärgiga tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning kinnismälestise vaadeldavus.

Kaitsevööndi piiri määramisel on arvestatud olulisi vaatesuundi ja veski paiknemist maastikul. Lähtutud on põhimõttest, et veski oleks tajutav talukompleksi osana. Simmu talu veski puhul on tegemist külamaastikku ilmestava rajatisega, mis kuulub veskist ida poole jääva taluhoonestuse juurde osana talukompleksist. Kaitsevööndisse on haaratud veski lähimasse ümbrusesse jäävad taluhooned, mis ümberehituste korral võivad mõjutada mälestise säilimist sobivas ja toetavas keskkonnas.

Simmu talu vesiveski on hästi vaadeldav veskist lõuna poole jäävalt avalikult teelt. Suvisel ajal piirab vaadeldavust mõnevõrra teeäärne haljastus ning oja kaldal kasvav võsa. Sügistalvisel perioodil on veski väga hästi vaadeldav. Ümbritsevat keskkonda silmas pidades on vesiveskite puhul oluline ka side vooluveekoguga. Seetõttu on kaitsevööndisse haaratud veskist lääne poole jääv Möldri oja lõik ja vastaskallas.


Leevendused

Muinsuskaitseseadusega sätestatud tööde tegemise loakohustusest vabastavate leevenduste tegemine ei ole asjakohane, sest nii konserveerimine, restaureerimine, ehitamine kui ka ilme muutmine mõjutavad otseselt mälestise säilimist.

Muinsuskaitseseadusega sätestatud kaitsevööndis kooskõlastamise ja teavitamise kohustusest vabastavate leevenduste tegemine ei ole asjakohane, sest nii ehitamine kui ka kõrghaljastuse rajamine mõjutavad otseselt mälestise säilimist sobivas ja toetavas keskkonnas ning vaadeldavust.

Tõnis Lukas
Kultuuriminister