ID-kaart

Lihtotsing

Rannalautri kultuurimälestiseks tunnistamine
Kultuuriminister 30.11.2020 käskkiri number 180; jõustumiskuupäev 14.12.2020

redaktsioon 14.12.2020 [RT III, 04.12.2020, 2]

Rannalautri kultuurimälestiseks tunnistamine

Vastu võetud 30.11.2020 nr 180

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 1 alusel.

1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga "ajaloomälestis“ rannalautri (asukoht Läänemeri, Saaremaa vald, Tammuna küla, Sadama katastriüksus 80701:003:0060).

2. Kehtestan käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise piiri ja mälestise kaitsevööndi kaardi põhjal käskkirja lisas 1. Kaitsevööndi eesmärk on tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning selle vaadeldavus.

Muinsuskaitseametil teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele ning kanda mälestise ja kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja piir maa-ameti kaardile.


Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.


Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine

Lauter (ka joom või valgma) on kalapaatide randumispaik. Merre laoti paadilaiuste vahedega kivivallid, nendevaheline merepõhi tasandati, sinna asetati veerpuud, mida mööda paate rannale veeti. Käesolevas käskkirjas nimetatud (Sadama) lauter koosneb 15 kivireast, mis ulatuvad maismaale keskmiselt 13 m. Paadikanali keskmiseks laiuseks on 1,3 m ning kivirea keskmine laius on 3,6 m. Kiviread on suhteliselt hästi säilinud, kuid ebaühtlase struktuuriga, st kiviread on moodustunud paadi maale tõmbamise koha kividest puhastamise käigus ning on seega juhuslikud ja võivad struktuurilt varieeruda. Lauter ise on hästi säilinud.

Rannalauter kaardistati ja mõõdistati Muinsuskaitseameti allveearheoloogia nõunik Maili Roio projekti "Lautrid ja tänapäev: nende dokumenteerimine ja pärimuse kogumine" (2012) käigus, mille aruanne "Saaremaa rannalautrite dokumenteerimine“ valmis 2019. Selles projektis esitatud ettepaneku põhjal algatas Muinsuskaitseamet rannalautri mälestiseks tunnistamise menetluse 2018. aasta märtsis. Eksperdihinnangu koostas Muinsuskaitseameti allveearheoloogia nõunik Krista Karro 2019. aastal.

Lauter jääb osaliselt Läänemerre, Saaremaa valla piiridesse ja osaliselt eramaale. Muinsuskaitseamet kaasas menetlusse maaomaniku ja Saaremaa valla, teavitades neid kirjalikult rannalautri mälestiseks tunnistamise menetlusest ja andis võimaluse tutvuda eksperdihinnanguga, lähtudes haldusmenetluse seadusest ning kuni 30.04.2019 kehtinud muinsuskaitseseadusest.

17.06.2020. a koosolekul vaatas Muinsuskaitse Nõukogu läbi Muinsuskaitseameti koostatud eksperdihinnangu ja toetas Muinsuskaitseameti ettepanekut tunnistada rannalauter kultuurimälestiseks.

Saaremaa vallal ei olnud rannalautri mälestiseks tunnistamise osas vastuväiteid.

Maaomanik oli menetluse alustamise hetkel 2018. aastal eraisik L.A. Talle saadeti menetluse alustamise teade 15.08.2018 nr 1.1-7/1924, millele ei tulnud vastust. Eksperdihinnang saadeti omanikule 11.01.2019 nr 1.1-7/87 kirjaga, millele omanik vastas, et ei ole enam katastriüksuse omanik. Järgnev kirjavahetus toimus uue omaniku Glorioosa OÜ-ga ettevõtte äriregistris märgitud e-maili aadressil. Maaomanik Glorioosa OÜ esitas oma vastuväited 4.02.2019 kirjaga, kus osutas, et tema arvates ei ole lauter piisavalt hästi säilinud selle mälestiseks tunnistamiseks. 04.03.2019 nr 1.1-7/239-3 kirjaga selgitas Muinsuskaitseamet omanikule, et algselt oli eksperdihinnangus kirjutatud, et lautrite kiviread on ebakorrapärased, millest omanik järeldas, et lauter ei ole hästi säilinud. Eksperdihinnangu sõnastust korrigeeriti, et lautri hea säilivus oleks üheselt mõistetav. Uus sõnastus tehti teatavaks ka omanikule. Omanikult rohkem märkusi ega vastuväiteid ei tulnud. 27.12.2019 kirjadega nr 1.1-7/3240 ja 1.1-7/3239 saadeti vastavalt omanikule Glorioosa OÜ-le ja Saaremaa vallale menetluse jätkumise teade, ühtlasi saadeti täpsustatud eksperdihinnang ning tutvumiseks ministri käskkirja eelnõu. Kumbki ei esitanud märkusi ega vastuväiteid. 17.06.2020 koosolekul otsustas Muinsuskaitse Nõukogu, et omanikult tuleb täiendavalt küsida arvamust. Omanikult küsiti arvamust kahe kirjaga (10.08.2020 ja 28.09.2020). Kirjad saadeti kullerpostiga OÜ Glorioosa äriregistris märgitud postiaadressile. Kirju ei õnnestunud omanikule kätte toimetada.

Mälestiseks tunnistamise menetluse kestel jõustus 01.05.2019. a uus muinsuskaitseseadus. Haldusmenetluse seaduse § 5 lõike 5 kohaselt kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Uue muinsuskaitseseaduse jõustumisel hinnati rannalautri mälestiseks tunnistamise asjaolude vastavust ka muinsuskaitseseadusega sätetatud mälestiseks tunnistamise alustele.


Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja mälestiseks tunnistamise põhjendus

Muinsuskaitseseaduse § 10 lg 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eelduseks, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15. mai 2019. a määruses nr 23 "Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest.

Rannalautri mälestiseks tunnistamisel on hinnatud nende vastavust ajaloomälestise riikliku kaitse kriteeriumitele.

Esiteks on tegu ühiskondliku traditsiooniga seotud paigaga: rannalauter on ajaloolist mere- ja rannamaastikku iseloomustav objekt, mis on seotud rannikuasustuse arengu ning muutustega. Lautri kasutuse ajalugu viitab olulistele ajaloolistele ja ühiskondlikele protsessidele, sh Eesti esimese iseseisvusaja ning nõukogude perioodi maa- ning ühiskonnakorraldusele.

Teiseks on võetud arvesse lautri paiknemist osaliselt või täielikult vee all, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi. Kriteeriumite hindamisel on võetud arvesse rannalautri autentsust, tehnilist seisukorda ja säilitatavust. Riikliku kaitse üldistest kriteeriumitest on hinnatud selektiivsust, originaalsubstantsi säilivust ja tehnilist seisukorda. Rannalauter on ajaloolist mere- ja rannikumaastikku iseloomustav objekt, mis on tänu pidevale hooldusele säilinud suhteliselt muutumatuna aastakümneid, mõne puhul aastasadu. Vastavalt eksperdihinnangu koostamise käigus tehtud kogu Eesti ranniku kaardistamistulemustele on käesolevas käskkirjas nimetatud rannalauter säilinud paremini kui paljud sarnased objektid mujal Eestis.

Eeltoodule tuginedes esindab Sadama rannalauter Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa ning vastab riikliku kaitse eeldusele.

Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud riikliku kaitse kehtestamise vajalikkust, kaitse ulatust ja kaitsekorralduse proportsionaalust. Rannalauter on ajalooallikas, mis omab nii merendus- kui ka majandusajaloolist, samuti sotsiaal- ja maastikuajaloolist väärtust. Mälestiseks tunnistamisega tagatakse rannalautri säilimine. Mälestiseks tunnistamine ei piira senist maakasutust kinnismälestisel (rannalautri kasutamine merele minekuks) ega selle kaitsevööndis (näiteks loomade karjatamine rannaalal).


Mälestise piir

Rannalauter on maa-alaline mälestis, millele on vajalik kehtestada piir. Mälestise piiri ettepanek on tehtud vastavalt väliuuringutel saadud mõõdistamisandmetele inimtegevuse tagajärjel kujundatud (kivi)struktuuride kohta. Lautri puhul on tegemist osaliselt maapealse, osaliselt veealuse rajatisega. Paadi kaldale tõmbamiseks on vajalik, et paadiredel ulatuks vette, kuid maatõusu tagajärjel jäid paadiredelid maismaale ning neid ehitati pikemaks, et nad ulatuksid vette. Rannalautri piiri ettepaneku sisse on haaratud säilinud kivistruktuurid ning mälestise piiri ulatumine maismaale või merre sõltub sellest, kui palju kivistruktuurist jääb vastavalt maismaale või vette. Seda põhimõtet on rakendatud rannalautri piiri määramisel.


Kaitsevööndi eesmärk ja ulatus

Muinsuskaitseseaduse § 14 lg 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtuvalt.

Rannalautri kaitsevöönd kehtestatakse eesmärgiga tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas (ajaloolises ja looduslikus ümbruses) ning kinnismälestise vaadeldavus.

Kaitsevööndi piiri määramisel on lähtutud objekti ümbritseva keskkonna eripäradest, sh rannaastang, rannaäärne taimestik. Rannalauter asub laugjal avatud rannaalal, mistõttu on kaitsevööndi piiri ettepanek maismaa poolel u 20 m mälestise piirist, et kaitsta rannalautri kivistruktuure pinnasetööde eest otse nende kõrval. Kaitsevööndi merepoolne piir aitab säilitada mälestise veealust osa ning kaitsta seda merepõhja süvendus- ja muude sekkuvate tööde mõju eest (näiteks sadamaehitus).

Vaadeldavus on rannalautri puhul oluline eelkõige merepoolsest küljest, kuid teatud määral peab säilima ka maa poolt (otse kivistruktuuride ette ei tohi raja ehitisi ega kõrghaljastust).


Leevendused

Muinsuskaitseseadusega sätestatud tööde tegemise loakohustusest vabastavate leevenduste tegemine ei ole asjakohane, kuna nii konserveerimine, restaureerimine ehitamine kui ka ilme muutmine mõjutavad otseselt mälestise säilimist.

Muinsuskaitseseadusega sätestatud kaitsevööndis kooskõlastamise ja teavitamise kohustusest vabastavate leevenduste tegemine ei ole asjakohane, kuna nii ehitamine kui ka kõrghaljastuse rajamine mõjutavad otseselt mälestiste säilimist sobivas ja toetavas keskkonnas ning vaadeldavust.

Tõnis Lukas
Kultuuriminister

Lisa 1 Mälestise reg nr 31011 kaitsevööndi ja piiri koordinaadid
avalikgif